Kuldking võis Hiiumaal varemalt palju laiemalt levinud olla. Kõiki kadunud kasvukohti ei teatagi. Veel läinud sajandil jagunud neid näiteks Õngu ümbrusse ja Kärdla Tammistu heinamaadele. Ja oli ka Nuia heinamaa taga.
Just sedasi teatas mulle mihklikuul üks proua, et umbes 1989. või 1990. aastal tegid nemad seal metsa ja langi põhjatipus jõudsid kuldkingadeni. Taimi polnud palju, ent ilusad jõulised teised puha. Katsusid neid metsateol igati säästa.
Esimesel viinakuupäeva varahommikul asutasin end Nurstest Taterma poole astuma. Viis versta itta ja ümber laiuski Nuia heinamaa. Hein kõik ilusasti tehtud ja rullides ädalal laiali. Sammusin Avajõge (tegelikult lihtlabane magistraalkraav) mööda heinamaa põhjaserva, kust algab too vana lank. Nüüd sirgub sellel ilus noor kaasikualge.
Nii. Langi põhjanurk. Siin need kingad väidetavalt olid. Paarijalased üksikute punaviljadega näsiniinevitsad andsid justkui täitsa lootust. Näe, seal on üks maavitsaväät. Ja on piibelehti. Kuid kuldkingi siiski mitte. Ega ma langialal ei uskunudki neid enam leiduvat. Kuldking on metsataim ja lageraie tagajärjel sureb. Kuid ma lootsin, et ehk kasvas mõni taim ka metsas, mis tänini püsti…
Tiheda kuusemüüri taga on üksikute väludega kuusik, milles sekka kaski ja isegi üks saarepuu. Siin-seal jälle näsiniini, palju alles pisikesi. Ka harvu lodjapuu ja türnpuu kribalaid. Üldises samblakattes harvalt maikellukest, lillakat, sinilille, seaohakat, jänesesalatit, üks törts saluheina, tiba ussilakka, paiguti pilliroogu, veidi sõnajalgu jne. Üldmulje siiski väga samblane. Kõrval on hõredam lehtpuisem ja rohusem metsariba. Käisin laiemaltki ringi, ent ei mingeid kingi (näh, riim tuli!). Kohtasin vaid igasugu tundmatuid seeni ja teada-tuntud vastikuid põdrakärbseid. Nii et jah, ei saa siia Leluseljalt versta jagu lõunas asuvasse, lankide vahele veel püsima jäänud metsatükile kuldkinga leiukohta kirja. Aga ehk kuskil neis metsades siiski veel on…?
Seekord jäid lohutuseks vähemalt näsiniinedki. Ja nende kõrval kaks suurt lainetavat rohelist plüüšpatja, mõni pisem padjandialge naabruses lisaks. Näed sa: valvik! See meil ainulaadne kaunite mätaste moodustaja. Kuna ta nõuab niisket õhku, siis on laiemalt levinud merelisemas Lääne-Eestis. Kagunukas puudub aga sootuks. Üldlevila hõlmab terve maakera põhjaparasvöötme, ulatuvat otsaga suisa Kesk-Ameerikasse välja.
Harilik valvik (Leucobryum glaucum) kuulub kaksikhambaliste sugukonda ja on üle sajaliigilise perekonna ainus esindaja Eestis. Ülemere Ölandil esineb juba ka teine liik: Leucobryum juniperoideum. Harilik valvik on sellest aga võimsamate mätastena kasvav. Valviku pillatult lünklik levik Eestis tuleneb sellest, et Euroopas on selle liigi isastaimed mingil põhjusel suuremas osas hävinud. Tekib veidi meelevaldne seos ämblikeriigiga. Sest valviku emastaimed on need teada suured lahmakad, isastaimed aga hoopis pisikesed ja saavat ülepea elutseda vaid emase turjal. Nii et meil paljuneb valvik peamiselt vegetatiivselt. Igast murdunud samblatükikesest võivat areneda uus taim. Ning ehkki valvik seostub eeskätt lodude ja rabastuvate metsadega, saavat ta hästi hakkama ka kuivemates palumännikutes. Hea edenemise võtmeks on vaid rikkalik õhuniiskus.