Peipsi on Eesti Must meri… Pole midagi parata, torkab ikka jälle selline pealtnäha täiesti meelevaldne võrdlus pähe. Nii nüüdki, kui buss Tartust idakaarde üle küngaste vuras.
Nagu paari aasta eest läbi Bulgaaria teel Musta mere äärde, tekkis nüüdki mus sarnane ootus: kas juba paistab tolle maakühmu tagant avar kauge sinav vesi? Ei veel, ei veel. Millal juba jõuame Varna liivadele? Nojah, ees ootas hoopis Varnja ning kuldsete liivade asemel pigem roostik ja soine nätsik. Seal, Emajõe suudme lähistel, mis oleks natukese nagu Doonau delta Eesti vaste. Varnja on põhja poolt viimane küla enne Koosa ja Emajõe suudmeala, Emajõe Suursood. Tüüpilise Peipsiveere tiheda tänavkülana on see ilus vaadata. Roostikuvööndit läbivad majade külje alla suunduvad rohked kanalid. Kalameeste muuseumi juurde on rajatud isegi liivarand suplemise tarvis.
Varnja Kesktänav on igavene pikk, 150 majanumbri kanti. Kogu Varnja lõunapoolsem osa asub Peipsi ja soise sisemaa vahele kiilunud liivasäärel. Siia koonduvad hoonestus ja pisikesed peenramaalapid.
Kindlasti jagub sesse kanti ohtralt vereimejaid putukaid – kujutlesin. Üks külamees tegi meiega juttu. Kinnitas, et igasugu putukaid on siin küllaga. Hiljem aga selgus, et märkimisväärselt vaid sääski. Aga erinevalt Hiiumaast, ei kihulasi, ei parme. Huvitav, miks?
Küsisin Liivanina paadisadama kohta. Tee sinna olevat õige vilets ja paik ise rägastik, sealt sohu hästi ei saa, parem oleks varem ära keerata – seletas külamees. Vahepeal ehk mingi telgikohakese ikka leiab, lisas ta.
Panime ajama. Külatee sumbus majade järel rohuseks roopapaariks, siginesid põhjatuna näivad veebasseinid, millest sai siiski kõrvalt mööda ukerdada. Ruske kruusliivane villaste katkujuurtega säär oleks nagu mere äärest laenatud. Sellest sisemaa poole kasvas ilus hõre puisniidulik kaasik, meenutades natukese Sarvet. Kuid kaasikualune siin hoopis lirtsus, kõikjal valendasid villpead. Võrreldes kuivanud Hiiumaaga jagus vett siia maa ja ilm. Nojah, ühelpool ju Peipsi, teisalt vett toovad jõed, maapind kõikjal, välja arvatud liivasäärel, vaevu üle järvetaseme. Pealegi oli juulikuu siin idas võrdlemisi vihmane. Täna sellest õnneks pääsesime.
Veel ühest nõgesetihnikust läbi ja laiutava nooljalehise raberemmelga alt mööda ning oligi Liivanina paadisadam. Oeh, kui petlikud võivad olla arvutist nähtud õhuvaated! Selle järgi tundus siin ilus kõrgem põndak olema, paar laia haavapuud varjuks. Tegelikkuses vaid üks vaevuaimatav kühm, puud pajupõõsapadrikus aga hoopis rabedad remmelgad. Viimased on päris ilupuud, mõnikord meenutades oma ripjate nooljate lehtedega sootuks eukalüpti. Rabe remmelgas on looduslikult Lõuna-Eesti liik, mujal, ka nt Lõuna-Hiiumaal arvatakse olevat algul inimese poolt istutatud.
Ehkki ma ei armasta nätsket maad, oli siinne Koosa ehk Liivanina jõe suue päris ilus koht. Ainsale kühmukesele sai kõrge rohu mahatrampimise järel täpses mõõdus telgiplats. Ja kalameeste ratastel soojakuputka trepil oli hea istuda ning ümbrust silmitseda. Ees levis kollaste vesikuppudega jõepeegel, roostikutuka taga mühises meri, vabandust, Peipsi järv. Taamal paistis tükikese järveavaruse taga Meerapalu rannik. Siitsamast kulges aga elektriliin üle Koosa jõe metsaribasse. Tolle taga, mitte kaugel siit, asub Praaga. Eestis ainulaadne asustatud punkt, kus majad olla vee ääres lausa vaiadele ehitatud ja kuhu ei vii ühtegi maismaateed.
Lisaks omamoodi kohale oli ka taimestik siin teistsugune. Juba Tartu kesklinnas olin Emajões silmanud noolekujulisi lehti. Nood on jõgi-kõõluslehed, kes saartel puuduvad. Samuti puudub Hiiumaal varemerohi – siin nad nüüd olid, lopsakad ja sinises õies. Samas ka harilikke vesikanepeid – kodusel Pühalepa mail neid ei leidu. Ja alssidega rannaniidulapil ilutsesid luigelilled. Mitukümmend sarikat roosasid punase südamikuga õisi. Hiiumaal on luigelillel ainult üks leiukoht, Nuutri jões.
Hämarduvas suveöös ilmusid idas silmapiiri tagant nähtavale Venemaa tuled, eeskätt kaks Raskopeli lahe piirkonna vilkuvat majakat.
