Sel soojal juuni keskpaiga päeval leian end Kõrgessaarest. Hetke ajel astun sisse orhideede õpperaja väravast.
Muidu vaid mööda sõidetud, ent nüüd esmakordselt sel laudrajal olles avastan, kui eriline paik see ikka on. Kas tõesti kasvab samusel pisikesel lapil looduslikult lausa kümme käpaliseliiki nagu stend teatab? Silma jäävad koduaianiidult tuttavad tegelased: hallid käpad, suured käopõlled, kahkjaspunased sõrmkäpad; peaks olema ka kaks ööviiuliliiki, ent silm neid siin ei seleta. Stend lubab ka muguljuurt, sooneiuvaipa, kärbesõit, tumepunast neiuvaipa ja harilikku käoraamatut. Viimased paistavad täitsa välja, ent pole veel õitseaeg. Muudest taimedest jääb ette kollaseid mustjuure korvõisikuid ja üllatusena haruldast värvi-paskheina.
Ent tegelikult tulin ma hoopis kuldkingade pärast. Mandri tuttav just kirjutas, kuis käis neid metsas imetlemas. See pani ka minu liikuma. Millal ma õigupoolest üldse viimati kuldkingi trehvasin? 2004. aastal Vormsil Dibys, kus koha kätte juhatanud naisterahvas neid kingalilledeks nimetas. Ja siis vist enne seda suisa alles 1999. aastal, siinsamas Kõrgessaares. Nii ammu? Viimane aeg taas kohtuda!
Lubjarikas Kõrgessaare on üldse taimestikuliselt rikas kant. Lisaks eri liiki käppadele toredaid pääsusilma-lubika niidulaike, sekka mustjuure kogumikke. Ja siin metsaraja servas kohtan pruunikaid pesajuuri. Ümaralehiste uibulehtede õisikuküünlad valendavad nagu miniatuursed orhideed. Mulluseid seenlillevarsi. Pea kohale kaardub mõni õunapuu. Metsõunapuud? Lehtede alused on tibakese karvased, seega on aedõunapuud neil kah natuke “veres”?
Astumine läheb ajuti nätskeks, siin-seal helerohetavad lihasööja taime, hariliku võipätaka leherosetid. Teerada kulgeb edasi männi-kuuse segametsa. Maapind kerkib. Ja näe: ongi kuldkingad! Esimene pilk lööb “plaks” korraks esile lapsepõlve väga uduse mälupildi. Ma vist ikka tõesti nägin kuldkingi ühel kodust kaugemal metsas hulkumisel. Seal kaugel Virumaal, nii kolmkümmend viis aastat tagasi…
Kuldkingade kaaslaseks on siin käopõlle ja ohtralt lillakat, ka longus helmikat, nurmenukku, maikellukest, metsmaasikat, sinilille ja nii edasi. Okaspuude alusrindes vohab pihlakaid, natuke vahert, üks tamm, kuslapuud, paakspuud, kukerpuud.
Üllatab, kui varjukas metsapõues kuldkingad siin kasvavad. Suisa kuuskede all, saades vaid juhuslikke päiksekilde. Ometi näikse sellest piskust piisavat. Sest kõikjal käib üks uhkeldav õitsemine. Mõnel taimel on “kingapaelad” tumelillakapruunika asemel heledamat tooni.
Algul arvan, et need kümnekonna õievarrega pundid ongi siinsed kõikse uhkemad taimed. Kuid siis tulevad juba nii kuus korda kuus jalga suured kuldkingalapid. Ja seal, oh sa! Seal on ju terve metsaalune üks lõputu kuldkingade väli! Võimas. Välud täis sadu kollaseid õiekingi, sekka mõni õitsev kukerpuupõõsas. Õhus levib üsna meeldiv aroom. Palju paistab ka noori, veel mitte õitsvaid taimi.
Jah, kui midagi Hiiumaal on, siis ikka kohe täiega. Tegelikult on kaunis kuldking siin saarel haruldus. Kunagi kasvas teda mitmel pool (Kõpus, Õngul, Kärdla lähistel), ent koos puisniitude hävimisega on kadunud ka kuldkingad. Arvatavasti on Hiiumaal alles vaid kolm leiukohta: lisaks sellele Kõrgessaare mitme tuhande võsulisele populatsioonile uuem leiukoht Sarve kadastikus ja loodetavasti on nad veel säilinud ka Aruseljal.
