Veel laupäevani saab Kärdla kultuurikeskuse näitusesaalis ja Nelja Nurga galeriis vaadata Viiu Härm-Rummo fotosid. Hiiu Leht jagab andeka sõna ja silmaga autori selgitusi näituse “Lähedal” avamisel Nelja Nurga galeriis ning soovitab, minge ja otsige need pildid üles.
Viiu Härm-Rummo: Miks selle näituse nimi on “Lähedal”? Mille lähedal? Kelle lähedal? Kui lähedal? Kui kaua lähedal? Miks lähedal? Ja veel lõpmata hulk küsimusi, millele ehk tahaksite vastuseid saada. Mõnele neist annavad vastuse need pildid, aga enamikule tõenäoliselt ei anna. Sest nagu kõik küsimused tulevad meie seest, on sama lugu ka vastustega – vastused on meis endis. Igaühes. Eraldi.
Lähedaloleku tunne on mind saatnud kõik mu eluaastad. Minu jaoks ei ole see kauguse mõõt, üks paljudest võimalikest, vaid see on hingeseisund ja olek. Seepärast ei ole tähtis mitte see, kas ma vaatan oma piltidel kujutatut kaugemalt või lähemalt. Tähtis on see, et tunnen oma seotust sellega, mida ma pildistan. Tunnen neid olevat lähedal ja tunnen end olevat lähedal. Nii on kõikide nende modellidega, mis siin näitusel on.
Ja need pildid on jälle jõudnud oma kodusesse kohta. Siin on nad sündinud, olen neid noppinud küll siit, küll sealt, aga enamasti ikka Hiiu saare pealt.
* * *
VHR: See pilt on üks väheseid, millele ma olen nime pannud, see on “Teisel kaldal”. Ja nüüd te võite kõik küsida, kuidas teisel, aga minul on selline tunne, et ma olen siin ja kuuvalge merelaht on minu ees. Ja kaugel-kaugel ma näen, laiul, seal on üks kristallpuu – kõrge-kõrge ja suur ja kohev ja selle kristallpuu all on kaks kivi ja need kivid ootavad, et sinna tuldaks ja istutaks. Selle puu alla. Ja selleks pean ma jõudma teisele kaldale. Ja siis ma istun seal kuuvalges, seal puu all ja minu ees on ääretu meri ilma ühegi laiuta. Aga see on kuuvalges meri, see, mis tuleb selle puu tagant, sealtpoolt. Aga tegelikkuses on see pilt ühel oksal olnud pisikesest esimese lume tutsakast, mis hakkas sulama. Mul oli kolmkümmend üheksa palavikku sel päeval, ma haarasin midagi selga ja tormasin õue ja tegin selle pildi, sest…
Muidugi ei näinud ma ülevalt aknast täpselt seda, aga mul oli tarvis jõuda ennem kui see lumi jõuab sulada veeks. See oli väga peenike oksake. Aga teate, neid imesid on ju kõikjal meie ümber. Igal pool.
* * *
VHR: See on jääpurikas meie köögiakna taga siin Kukkal. Akna taga oli ilmatu kõrge lumehang – see oli hästi lumine talv. Võite ju arvata, et ega mul eriti kerge sinna lumehange – terava tipuga jäätunud lumehang – otsa ronida ei olnud. Ja sinna statiivi panna ei saanud, – natuke on see foto selle nahka ka läinud – aga mina ütleksin, et see on piir külma ja sooja aastaaja vahel. See külm sinine on taevas ja need pruunikaskollased toonid tulevad kuusikust, mille peale paistab päike, aga kuna teravus on jääpurikal, siis jääb ühtlane foon, nii et kumbagi ei ole näha.
* * *
VHR: Mina olen teda nimetanud Vahupea. See on tõepoolest üks kivi ojas, mille taha vool takerdub ja mille peale ühel hetkel paistis läbi lepiku selline valgus. Aga see kivi on Tahkuna rannas ja parajasti on temast laine üle käinud ja langenud tagasi vette. Sel hetkel tuleb jõuda, kui päike selles veega üle käidud kohas peatub. Hetkeks peatub see päike seal.
* * *
VHR: See kosk on Keila joal. Üks mu lemmikpaiku siis, kui on tarvis lohutust, et ei saa parajasti Hiiumaale tulla. Nii tahaks, aga ei saa. Siis teen ma õnnetu näo ja ütlen:
Paulike, äkki lähme Keila-Joale? Vahest täiesti õnnestub minna. Mina nimelt ei oska autot juhtida. Ma mõtlen, et tehnika ma võib- olla saaksin selgeks, aga uskuge, mina ei kujuta ette, kuidas teie, kes te kõik olete autojuhid, mismoodi te lähete teisest autost mööda! Mismoodi, kui teine tuleb vastu – no kuidas te mahute?! Või kui pöörata on tarvis – püha taevas! Kui ma oleksin üksainus inimene siin maamuna peal, siis ma ehk sõidaksin, aga kuna ma ei ole ainus, siis minust jääb see proovimata. Aga et mitte jätta minemata Keila-Joale, tuleb paluda.
* * *
VHR: See on Kõpu tuletorn ja tegelikult see vari ei ole selle oksa vari. Ta ei saa ju seal olla. Samas, mina ei tee seda, loodus teeb seda nii – see hetk, see valgus, et ühe teise oksa vari paistis. Tuletorni pind on ju küljelt murtud ja sellepärast jääb sealt murdekohast äkki puhas pind, kus varju ei ole.
* * *
VHR: See sinilill on Suuresadama teel, ühe mändidealuse künka peal, kuhu ma palusin oma väimehel Thilol end viia ja jätta. Sest sealt ma koju ei jaksa tulla. Kuigi ega see ei ole mitte teab mis kaugel – oma viis-kuus kilomeetrit, aga mina kahjuks niisugust maad enam ei jaksa. Palusin Thilol mind sinna jätta. Ta küsis kui kauaks. Ma ütlesin – seda ma nüüd küll ei tea. Nii ma sinna jäin, ma olin seal kõhuli – männimetsa all on ju väga hea kuiv pinnas. Teate, kui heledad sinililled seal olid – neid ei ole igal pool. See on täiesti haruldane! Ennem võid leida roosasid, ennem võite isegi valgeid leida, aga vat niisuguseid, seda värvi sinililli… Ja vat niimoodi nad läksid mööda küngast ülespoole ja mul oli tarvis seda, et ma saaksin selle sinetava õhu pildile.
Mina ei ole ju seda teinud –
see on fikseeritud täpselt nii nagu see looduses on. Ma ei ole seda mitte mingil muul moel muutnud, ei Photoshopis juurde pannud või ära võtnud. Lihtsalt nii ta oligi. Aga mulle tundub, et ma sain kätte selle sinise õhu, mida ma tahtsin. Kevadine sinine õhk. Ma tegin loendamatu hulga võtteid – ma arvan, et küllap võis mul olla neid viissada. Viissada võtet vähemalt sellest õhtust. Ja nende vahel valimine võttis aastaid – see on kõige raskem töö. Kõigist kõige raskem on valida! Teie kui näeksite, ilmselt ütleksite, et miks sa neid teisi ei lasknud printida ja lõuendile välja panna – on ju palju paremaid!
