Kingley Vale’i jugapuumetsas 2.

Jätkuvad päevikumärkmed sügisesest reisist Britannia kõige uhkemasse jugapuumetsa.
“Uus hommik jätkus mõistagi üha jugapuude lainel. Esmalt mööda niitu, kus üksikuid jugapuid, valgeid pihlakaid ja iileksipuu, ka astelherneid. Verevaid kontpuid ja jugapuude otsa roninud elulõngu kah.
Ikka veider on see kõik siin ümber. Meil ei voha jugapuud kusagil sedasi lageda taeva all, saati veel puhtpuistutena. Ei, meil seal karmis põhjas peituvad nad okasmetsade varju. Vist ainus erand, mis natukese Inglismaad meenutab, on Saaremaal Tagamõisa poolsaarel laialehiste puude all kasvav jugapuistu, sealhulgas Eesti suurim isend. Ent Kingley Vale’i puudega võrreldes on too õige kriipsuke.
Taas sammume tihedas jugapuumetsas, kus sekka paar suurt iileksit. Kohati paljandub pinnas: puha paljas lubjakivilasu, mulda eriti polegi!
Jõudsime orukausi servale. Veel valitseb selle põhja niit, ent näib, et see lastakse kõik metsastuda. Ja kindel on, et valitsema hakkavad siin jugapuud – kõik ümbruse nõlvad on nad juba vallutanud.
Ja siis sattusime Kingley Vale’i kõige imepärasemasse kohta. Siin laiutab lehtvõsas üks hiigeltünjas jugapuu teise järel. Need ongi need viiesajaaastased (väidetakse koguni, et kahe tuhande aastased) veteranid, kellest on alguse saanud ümbritsevad nooremad jugapuumetsad. Seda tänu viimase sajandi jooksul vähenenud karjatamis­koormusele.
Kohe alustuseks jääb ette kaheharuline puu, üks haru ligi neli jalga läbimõõdus. Tume­pruunid tüved on muhklikud ja soonelised, jämedad oksad sirutavad kaugele laiali. Kõrgus on siinseil puudel ehk nii neljakümne jala kanti, mis pole teab mis märkimisväärne. Pigem on neil sajandite jooksul kasvanud isenditel jõud laiusesse läinud. Nõnda kahaneb mu muidu üsna suur kogu nende kõrval õige peenikeseks.
Üks puu on eriti huvitav. Nagu mingi müstiline elukas, olles ajanud oksad kombitsatena kaugele laiali, et need siis maha toetada. Oksad on juured alla ajanud ja neist on sirgunud sõõris järgmised puud.
Taas vaatab punarind meid oma pisut murelikul pilgul. Mis on linnukesel muret…
Jugapuude murdunud oksa­rondid jäetakse samasse vedelema. Teeserva läbi­saetud oksal paljastub tihke punane puidupind. Euroopa punapuu. Kunagi oli jugapuu puit Euroopas ülimalt hinnas. Inimese ahnuse tõttu hävitati neid massiliselt. Kingley Vale’i jugapuumetsad oleks nagu pilguheit kaugesse inimeste eelsesse aega.
Tammed ja musta leedri võsa rohetavad veel suviselt, ent õhus valitseb siiski sügisnukruse vaikelu.
Jugapuumürakad raja servis ei taha ega taha lõppeda. Osa on tammedest jämedamad, läbimõõt suisa kuus jalga. Ja kõrgus kisub kah tammedega võrdseks, nii kuuekümne jala (20 m) kanti suisa. Peaksime siin selle loodusime keskel vaimustusest ohkima, aga… Ju on ülekeeva vaimustuse varud nooremas eas suuresti ära kulutatud. Oleks eile õhtul kohe siia nende hiidude alla sattunud, võib-olla keenuks vaimustus üle. Ent praegu on hommik, peale söömist külm olla ja peagi peame asuma mitmemiilisele tagasi­kõmpimisele Chichesteri.
Panen siinkohal kirja, mis liike ses hiidjugapuude metsas veel kasvab. On kitsemurakaid, kõrvenõgeseid, püsik-seljarohtu, ohtest ja maarjasõnajalga, haisvat kurereha, kibuvitsu, iilekseid, saari, taamusevääte ja jugapuudesse vänduvaid elulõngaköisi.
Ühes kolm jalga jämedate tüvedega jugapuurühmas leidub lisaks iileksitele torkava ruskuse põõsaid ja huvitava liigina meelissõnajalga. Too sarnaneb maarja­sõnajalale, ent üles tõstes mulle lõuani ulatuvad lehed on tugevamad-tumedamad. See Kesk-Euroopa sõnajalg on erinevalt meie maarja­sõnajalast talvehaljas. Eestis leiab teda vaid harva mõne sõnajalafänni aiast.”