Connect with us

Varese lood

Kreeta loodusloomuuseumis 2.

Lisaks fossiilidele ja sauruste rekonstruktsioonidele näeb Kreeta loodusloomuuseumis ka tänapäevasemat värki, nagu erinevaid elu- ja kasvukohatüüpe.
Võtta näiteks või vitriin, kus metsseatopise ümber on sätitud ungari tamme (Quercus frainetto) kuivanud lehtedega oksi. Saime teada, et see on üks Kreeka üheksast heit­lehisest tammeliigist. Nii palju erinevaid tammesid!
Liibüa Kürenaika välja­paneku naelaks osutus okassea Hystrix cristata kahe jala pikkune topis, millel tagapool õieli jalapikkused mustad-­valged okkapiigid. Eriline loom!
Tänapäeval on väga haruldaseks jäänud kreeta metskass. Üks põhjus ka see, et liik seguneb tasapisi kodukassiga. Felis sylvestris cretensis on üsna pika-peene-saleda moega loom, üldse mitte mõnusalt paksümar nagu mõne aasta eest nähtud põhiliigi esindaja Helsingi loomaaias. Helsingis oli mõistagi elus metskass, siin aga pelgalt topis. Kreeta metskass on vahevorm Euroopa ja Aafrika metskasside vahel.
Kuid Kreeta loodusloo­muuseumis saab näha ka elusaid loomi. Muuseas on seal mereveeakvaarium. Silma jäi punasilmne, tardunud olekus Potamon potamios, ehk üks Kreeka neljast magevee­krabist. Selle liigi levik Kreetal ja Karpathosel on väga piiratud, sest inimene on ta elupaiku hävitanud. Seepeale meenus meile kahe aasta tagune kohtumine Roodose saare mägimetsas, kus ühes allikarennis elas üks väga-väga üksildane krabi. Too oli arvatavasti mingi teise liigi esindaja.
Jalapikkune balkani rohesisalik (Lacerta trilineata) tuli meid läbi klaasi jõllitama. Silmitsesime kahte Macrovipera schvizeri’t. See on väga haruldane liik, kes elutseb vaid paaril saarel Kreeta ja Ateena vahel ning keda eesti­keelses Euroopa roomajate raamatus mainitud polegi.
Siis elutses seal kolm Uromastyx acanthinura’t. Need Põhja-Aafrika sisalikud võivat terve aasta toiduta hakkama saada. Väga mugav selliseid pidada!
Silma hakkas ogalise kehaga sisalik karesaba-agaam (Laudakia stellio), kelle kodu­maa on Põhja-Kreekas ja Ees-Aasias.
Järgmisena kohtusime kassmaoga (Telescopus fallax), Macrovipera lebetina’ga (kelle levila jääb Küprosest itta) ja Põhja-Aafrika rästikulise Cerastes cerastes’ega.
Erilise mulje jätsid kolme jala pikkused harjastega sisalikuvolaskid, kes võdistasid hiidlotti ja jõllitasid meid tigedal pilgul. Kahjuks nime­silti nende juures polnud. Kuid võib arvata, et selliseid elukaid Euroopa loodusest ei leia.
Skorpionid, küll sabad õieli, näisid olevat aga surnud mis surnud.
Huvitav oli “kõrberoos” Tuneesiast – iselaadne mineraal­moodustis.
Kuna olime sattunud muuseumi n-ö sõbrapäeval, siis toimusid allkorrusel aegajalt maavärinad. Seal oli sisustatud väike õppeklass ja soovijad said kindlal kellaajal pinkidesse ronida, et siis omal nahal üle elada eri raskus­astmes maavärinaid. Meie jäime pidevalt hiljaks ja seetõttu vaatasime seda vaid kõrvalt. 6,9magnituudine Kobe värin kolistas ikka õige järsult, pannes inimesed pinkides tõsiselt tõmblema. Ei, maavärin on üks väga vastik asi. Ka Kreeta asub maavärina­ohtlikus piirkonnas, eri laamatükkide kokkupuutealal. See aastamiljoneid väldanud surve ongi kujundanud Kreeta nüüdse näo: kunagiste laugete saarte ahelikust on saanud üle kahe versta kõrguseks kerkinud kaljune mägedevall.
Muuseumil on ka tilluke aed. Selle mõte on ilus ja hariv: istutada kohalikke, eeskätt früügana liike ja neid tutvustada. Paraku oli liike vähevõitu, nimesilte peagu mitte ja üldse jäi aiast suhteliselt hooletusse­jäetud mulje. Ei ole need kreeklased tõesti vist erilised aiandushuvilised.
Peale muuseumihämarust lajatas õues pähe ja silmisse teravalt ere 35. põhjalaius­kraadi päike. Soolane Vahemeri loksus ranna kivisele randile. Meie kolm nädalat Kreetal hakkas läbi saama. Veel vaid mõned tunnid ja ees ootas hiirekõrvul kodune armas põhjamaa kevad. Kreeta saarest ei saanud kahjuks kohta, kuhu ma südame oleks jätnud. Minu jaoks on see paik inimese poolt liialt lagedaks laastatud, kohati lausa poolkõrbelise moega. Teisalt, nüüd talve eel neile päikselõõsas nädalatele tagasi mõeldes, on oma võlu isegi neil karmkivistel kiduratel früüganamaastikel. Eks peagi ju käima võimalikult erinevates paikades.
Ahjaa, ühe südamekillukese ma siiski Kreetale maha jätsin. Sinna verstakõrgusel eraldatuses asuvale Omalose platoole. Paika, kus on ühe viimase pelgupaiga leidnud haruldased kreeta tselkvapuud.

Veel lugemist:

Galerii

Traditsiooniliselt 1. mail peetava Kärdla päeva põhiürituseks kujunes linnajooks, mille võitsid Karl Johan Kastein ja Anni Kingsepp. Kultuurikeskuses peeti endise linnapeade osavõtul visioonikonverentsi ning...

Nööbist kinni

Kes tohib Hiiumaa vallavalitsuses kasutada kütusekaarti? Kas osavallavanematel on kütusekaart? Kas varasemalt (enne Aivar Viidiku juhtumit – R.V) on täheldatud kaartide väärkasutamist? Kuidas on...

Uudised

Neli aastat pole vald ohtlike jäätmete kogumisringi tellinud ja nüüdne osutas, kui suur vajadus tegelikult sellise teenuse järgi on, sest autod said enne täis,...

Digileht

Hiiu Leht 03. aprillil Eiffeli eelkäija sai 150 Ohtlike jäätmete ringil jäi ruumist puudu Kas osavallavanemal peaks olema kütusekaart? Kaks naist loovad Kärdlas ilu...