Ümber Knossose palee

Kreeta on niiöelda Euroopa kultuuri häll. Tundus lubamatu, et mitu nädalat sel saarel ringi tuuritades me peale looduse ajaloopärandile suuremat tähelepanu ei pööra. Reisi lõpul otsustasime siiski kuulsamast kuulsamas Knossoses ära käia.
Paraku ei kujunenud see ekskursioon päris selliseks nagu olin ette kujutanud. Eheduse huvides kasutan järgnevalt kohapeal kribatud päevikumärkmeid.
“Irakleios juhatust küsides leidsime lõpuks õige teeotsa ja koha, kus buss number kaks käeviipega peatada.
Pikk linnaala lõppes, algasid õlipuuistandused ja küla. Nii, Knossos. Ilge turism: busse täis suur parkla, paksult vitriine ja nännivälja­panekuid. Väravas selgus, et pilet maksab
15 euri. Olin kujutlenud, et noh, kui kümneka nöörivad, mis siis ikka. Aga vat viisteist tundus juba nagu ahnusena. Meie selles lüpsimasinas ei osale! Keerasime otsa ringi. Lonkisime mööda külateed, kui näe: siit põhja­kaarest paistis paleevare ilusasti kätte! Oma valgete kivi­piitadega ja puha. On näha ka kolm tervet ja kaks poolikut punast sammast, pealdisel ringikestega muster, sammaste kapiteelid on musta ja kollase värviga kaetud. Paistab ka sinise-punase-­rohelise-kollase segune joonis sammaste taga. Kas härja kujutis? Siit küljest hästi ei seleta.
Kas need valged kivipiidad ja sammastepealdised on Arthur Evansi väljamõeldis? Siin sajandi eest toimunud kaevamiste ja rekonstrueerimiste juhti on süüdistatud liigses fantaasia lendu laskmises ja ebateaduslikus lähenemises. Teisalt võttes on terve Kreeta varemeid täis – ilma värvideta, madalaid labürinte. Siinne on aga sootuks erinev, silmal on mida vaadata ja mõte hakkab kujutlema, kuis iidsel ajal…
Palee taastatud, sammastest läänes olev osa, meenutab oma madalate selgete geomeetriliste vormide ja eriti akende poolest 30ndate funkarhitektuuri. Tõepoolest: kõik uus on hästi ära unustatud vana!
Põhi­mõtteliselt saaksime siia kohta telkima jääda ja naudelda super vaadet Minose aegsele paleele, ent vist natukese liiga ülbe oleks see?
Palee ümber kõrguvad tumedad küpressid, rohetab õhulisi kreeta mände. Orus on jumalapuud koledal kombel metsistunud. Üldiselt levib aga kuivailmeline õlipuudemaastik, paeastmelist mäge katab vaid kidur früügana. Pinnas on tuhkkuiv, täiesti purukuiv maa. Rohi krõbiseb. Juba mai algul säärane põud!
Pääsesime ka varemete idaküljele. Paistab müürikeste labürint. Ja jälle sambaid. Kuue jämeda musta sambaga ehitis, pealdised punased. Siis jälle kaks peent punast sammast musta pealdisega. Siis üks valge kantis sammas. Ja maaling kahe naisega. Paraku olla Knossoses nüüdseks vaid freskode koopiad, originaalid on viidud ajaloomuuseumi.
Ennist Knossose palee tagakülje poole tulles möödusime kuningliku villa varemeist. Nood on üles ehitatud, mu meelest suisa valatud betoontalaga, ja puidust talad-pidad näivad ka uued. Seega pigem antiikaineline uusehitis?
Siin peavaremetest idas on tore kreeta männi mets, ehkki osad puud mähkurite poolt pea raagu õgitud. See on esimene korralik kreeta männi metsasalu, mille siin saarel lõpuks leidsime. Roodosel olid sellised laialt levinud. Nii tore oleks viimane telkimine Kreetal siin Knossose palee taga männikus teha. All orus möllavad haned-kuked-koerad, levivad kapsapõllu­peenrad, veinipuud, õlipuud, ka avokaado, sidrun, granaat ja plaatanid.
Sirvin reisil ostetud raamatuid, ent ei viitsi Knossose palee üksikasjalistesse kirjeldustesse süveneda. Huvitav, kas palee hiilgeajal oli vastas olev nüüdne lage mäe­turi veel metsane? Viljakas orus kasvatati kindlasti toitu nagu praegugi. Raamat:
Pinus brutia ehk kreeta mänd kasvab peamiselt saare lõuna­osas. Keskajal põletati (?) suur osa mägede okasmetsadest maha. Masendav.
Õhtu läheneb. Järsku hakkasid sellised 80ndate kooli kekaõpside viled. Kaks piigat käisid traataia sees ringi, hüüdes: “We are closing!” Hähh, maksa 15 euri ja siis aetakse vile saatel minema.
Oh, täitsa debiilid, tulid oma haukuva koerakarjaga aia taha ja karjuvad muudkui hello ja hello. Uskumatu, nagu piirikate veneaegne pask. Lollus, mõttetus. Me pole ju palee maa-alal, mis see neisse puutub, et siin metsasalus istume? Pangu põlema oma kivihunnik! Nõme koht tõepoolest.
Ma ei teinud neist välja, ent Erkol viskas närv üle ja läks läbirääkimistele. “Must go”, ehk peab ära minema, öeldi. Erko küsis, et miks? Selle peale vastati vaid midagi kreeka keeles. Ja kukuti kuhugi helistama.
Ohh, otsustasime siiski taanduda. Laskusime nõlvast allapoole, kui ette keeras tuledes auto ja tegi ähvardava tiiru. Täielik haige äkšen. Õnneks leidsime hämaruses lähedal koha vanal varemete­krundil, hiigelsuure lopsaka, maani kaarduvate okstega kreeta männi all.
Puuhiired lasevad sabistades nõrgalt piiksudes me peakohal männiokstel.
Kriban pea pimeduses, nõrka valgust annab paleekompleks. Kellele õigupoolest see valgete ja punaste tulede ilu mõeldud on, kui kõik vile ja koertega minema aetakse?”