Kreeta lõunaranniku üks veetlevamaid asulaid on Agia Galini. Üksik mägede ja mere vahele peitunud linnake, mis samuti kuurortasula, ent mitte selline hiidhotellide lasu nagu need laiutavad põhjarannikul.
Nagu Liibüa mere rannikule tavaks, on siingi loodus üpris kidur. Ikka gariigid torkivate leetpõõsastega, sekka tüümiane, käokulda, pistaatsia- ja jaanikaunapuupõõsaid. Eeskätt valitsevad aga õlipuuistandused. On vägevaid jämedaid isendeid, mis üleval, 470 m kõrgel Lavastose koonusel väikesteks pallikesteks taanduvad. Kaks meetrit kõrged feerulad olid siin lõunas juba viljunud. Oma õhuliste lehtedega meenutavad need vahemerelised hiidputked mõneti fenkolit.
Valgete majade kobar klammerdub näiliselt õige pudedatele konglomeraatkaljudele, mis on kruusast ja munakatest kokku tsementeerunud liivakarva mass. Neil kaljudel jäi ette paar ripjat kapparitaime, üsna suured valkjad õied avali. Maitsesin üht õienuppu. Hmh, pärnapunga moodi limane, ent kibekas, üldse mitte maitsvalt vürtsine. Ju ilmneb tuttav kapparimaitse siis alles sissetegemisel. Torkav kappar (Capparis spinosa) peaks Kreetal olema igati tavaline taim, ent peale nende kahe rohkem siinkandis meile ette ei jäänudki. Sama lugu oli paari aasta eest Roodose saarel, kus nägime ühtainust kapparinääpsu. Imelik lugu, kui neid sellistel kuumadel Kreeka saarte kaljudel kah ei kasva – kus siis veel?!
Linnakese kaljudemüüri ja mere vahele on rajatud väike haljasala. Kaljudel kirendas punases õieehtes bugenvilleavaipu. Kahjuks enamus palmidest olid siin aga surnud, tüved puha laiali pudisemas. Kreekas levib murettekitavalt laialdaselt mingi sissetulnud palmikahjur, kes hävitab ühe uhke palmi teise järel.
Agia Galinis suubub merre Platise jõgi. Paraku juba mai algul oli jõest järel vaid lai lage klibuväli ning ainult meretasemel, suudmes laiutas soolane vesi ääristatuna hiidroost.
Sealsamas vohab Galini kõige lopsakam metsasalu – eeskätt idaplaatanid. Kahjuks on salule tara ümber ehitatud ja see kuulub kämpingule nimega No problem. Mis siis ikka, polnud probleemi, sai ostetud seal telkimise õigus. Pesta oli kah nagunii vaja.
Agia Galinist sai üks mu lemmikpaiku Kreetal. Selline mõnus tore kohake, kus lihtsalt olla, kuid millest miskipärast suurt põnevat reisikirja kokku luuletada ei oska.