Üks väga eriline paik on Tulemaa, saarestik Lõuna-Ameerika lõunatipus. Kuni 55. lõunalaiuskraadini ulatuv piirkond on ainus maailmas, kus nii lähedal Antarktikale levivad metsad.
Tundub lausa uskumatu, et sealses jaheduses (kõige soojema kuu jaanuari keskmine kõigest +9 kraadi) kasvavad kohati igihaljad lehtmetsad – kaselehine lõunapöök, magnooliate sugulane vürtskoorepuu, prootealiste sugukonda kuuluv tulepõõsas ja kikkapuuline maitenus, lisaks paar igihaljast kukerpuuliiki. Heitlehiseid puid esindavad paarikümne meetri kõrguseks sirguv kääbus-lõunapöök ja tagasihoidlikum harilik lõunapöök (Nothofagus antarctica).
Võiks arvata, et nii jahedast piirkonnast pärit eksoote võiks ka meil vabalt kasvatada, ent neid pole üldsegi kerge hankida. Pealegi on Tulemaa talved märksa pehmemad kui meil, umbes nagu Taanis. Ainus, keda Eestis vahel harva müügiks pakutakse ja keda üritatakse meil kasvatada, on harilik lõunapöök. Ka mul oli ta juba alates läinud sajandi lõpust olemas. Kevadeti puhkedes lõhnasid ta väiksed lehed kaneeli järele, sügisel värvusid oranžikas-kollakaks. Paraku selgus, et tal on omad nõudmised. Esialgne kaitstud kasvukoht luitel oli liiga kuiv ja hoolimata pidevast kastmisest võtsid põuad ikka oma osa.
Oma kodumaal ei pea lõunapöögid sademete vähesuse üle muret tundma. Siis kolisin ta tiigikaldale, kus muld parasniiske, ent siinses lageduses näpistasid talvetuuled põõsast ikkagi tagasi. Lõpuks hukutas metsaaeda ümber kolimine ta hoopis. Nimelt ei taluvat suuremaks kasvanud lõunapöögid üldse juurevigastusi. Nii ma temast ilma jäin.
Vaatasin kadedusega Saaremaal Audakul või Helsingi botaanikaaias sealseid harilikke lõunapööke, kes mul juba ammu üle pea visanud. Niisiis meie oludes nõuab see muidu vintske liik kaitstud kasvukohta, muld olgu pidevalt niiske ja happeline kuni neutraalne. Kuna nüüd on mul vastav koht olemas, hankisin Järvseljalt kevadel uue istiku.
Kuna mulle meeldib taimi geograafilise päritolu järgi rühmitada, tekitasin metsatiigi poolsaarele tillukese iseoma Tulemaa. Lõunapöök sai kaaslaseks erilehise kukerpuu (Berberis heterophylla), kes soojemate talvede korral on igihaljas. Ta ei pärine küll otseselt Tulemaalt, vaid põhja poolt Tšiilist, ent ei maksa hakata nüüd nii täpsust kah taga ajama. Nende kahe alla istutasin kaldarandile patagoonia oganuppe (Acaena magellanica). See talvehaljaste sinakashõbejate lehtedega roosõieline roomav taim meenutab miniatuurset hanijalga. Temast saab väga erilise pinnakattevaiba. Kusjuures metsaaias on ta niiskel maal kiirelt laiali roomanud, elades maa lähedale liibudes üle ka niitmised. Tegelikult on ta liigagi nobe laieneja. Vahest vallutab kunagi terve metsaaia ära? Invasiivsuse tõttu loobuti näiteks Tallinna botaanikaaia Saaremaal asuvas Audaku katsepunktis oganuppude kasvatamisest.
Tulemaal kasvavad teiste seas kinglilled (Calceolaria), keda ka Eesti aedades kasvatatakse. Kaheõieline kinglill näeb välja nagu väike kaunis kuldking. Kahjuks pole neid naljalt saada. Kevadel sain Käinast Mareti taimeärist ühe teise kinglilleliigi, kes paraku on vaid suvik.
Samas püüdis mu pilku üks sinihõbejas kõrrelisepuhmake. Nimi patagoonia, ehk siis patagoonia sardhein (Elymus magellanicus) mõjus mu jaoks magnetina. Just selline tegelane oli minu Tulemaalt puudu! Ilmelt meenutab ta väiksemat sorti liiv-vareskaera, ent kasvab kompaktse puhmikuna, ega kipu laiali roomama. Iseasi, kui vastupidav ta üldse on, Eestis pole sardheina veel vist laialdaselt katsetatud. Igatahes pelgavat ta talvist liigniiskust, samas ei talu ka suvist põuda. Parim kasvukoht oleks kallakul. Koos sama värvi oganupuga looks nad eriti efektse koosluse.
Kindlasti tasuks hankida ka asorell. Sarikaliste hulka kuuluvaid asorelle leidub Tulemaa looduses õige mitu liiki, Eestis kasvatatakse vaid harkjat asorelli. Aja jooksul moodustab ta üle kivide roomates kauni igihalja torkiva muhkliku vaiba.
Kodune väike Tulemaa nõudis rohkem igihaljaid põõsaid kui vaid üks kukerpuu. Lõuna-Ameerika lõunatipust pärineb ka Pernettya mucronata, kellele on eestikeelseks nimeks antud teravatipuline talihali. See kuni kolme jala kõrguseks kasvav kanarbikuliste sugukonna esindaja võiks olla üks Eesti turbaaedade lemmik, kuna väikeste lehtede kontrastiks paisuvad sügiseks lumemarja meenutavad lihakad (mürgised) lillakasroosad või valged viljapallid. Paraku on tegu üsna külmaõrna liigiga. Nõmbal kipuvad pernettia põõsakesed tagasi külmuma, talvitudes lume kaitsva vaiba all. Siiski ka kuni jalakõrgused põõsahakatised on üsna huvitavad vaadata. Tänavu on esimest korda arenevad viljad küljes. Pernettia on kahe-
kojaline, seega on vaja istutada mitu taime. Neid müüakse sügiseti Hiiumaa poodideski. Mõne aasta eest ostetud taime viljad määrisin metsaaias kohe kõdupinnasele laiali ja nii on mul nüüd lõputu hulk seemneist tärganud pernettia taimi. Võib olla kosuvad nad edaspidi veelgi.
