Tapio Vares Kuid tagasi tolle 12. veebruari hommikusse. Olin Kesk-Hiiumaa segametsade keskel. Mets oli tõesti väga “segane”. Taamal kuusik, seal männid, siinsamas toominga- ja pihlaka-
võpsikuga vana haavik, teisal kunagist puiskarjamaad meenutav hõre mets sookaskede ja üksikute kuuskedega.
Kõik oli vaikne, vaid lörtsi tibas ja sulapiisad tilkusid puudelt maha. See oli ainus heli.
Kui siis ühtäkki tuli elavnemine. Ei tea kust sigines järsku üks-kaks-kolm-kuus-kaheksa-üheksa lindu. Nad lendlesid siia-sinna ja läbisegi nõnda, et neid loendada üritades kippus silme ees virvendama. Hoopis tähtsam aga oli küsimus – kes need erilised linnud on? Sellised valge pea ja pika musta sabaga tegelased, kõhualune hele.
Veidikeseks kogunesid nad minust nelja-viie sammu kaugusel toomingaokstele. See oli ilus vaatepilt: tumedatel raagudel valkjad väiksed linnupallid nagu ehted. Ise häälitsesid nad suhteliselt tasakesi, mingi sii-tsii-tsii, või kuidas seda kirja pannagi.
Sellesse rahumeelsesse omavahelisse suhtlusse lõikus äkki valjem hääl. Ja pihlakavõpsikust ilmus kollane rasvatihane, suurem kui need valged linnupallid. Tjah, rasvatihased on parajad kraaded. Nii temagi. Kuidagi väga riiakalt käitus ta ja tema nokast kostvad häälitsused kõlasid pesuehtsa tänitamisena.
Valged sulepallid lehvitasid oma tumedaid tiibu ja lendasid riburada üle lagendiku. Veel tegid nad kogunemispeatuse sookaasiku serval, et siis kaduda puude taha. Pidevalt käratsev rasvatihane aga ei mõelnudki neist maha jääda ja lendas sihikindlalt järele. Huvitav, mis kana tal nendega kitkuda oli? Või sain ma millestki valesti aru? Ei, täpselt nii see välja nägi: omaette rännuteel linnud ja lärmakas rasvatihane neid jälitamas.
Kodus vaatasin linnuraamatust järele, kellega ma siis õigupoolest kohtunud olin. Ega suurt valikut polnud. Võiks kahtlustada lasuurtihast, ent tema on meil pigem eksikülaline ja üle jäi sabatihane, kes muuseas ei kuulugi tihaste perekonda. Tal on valge pea ja valkjas kõhualune ning väikse kere kohta pikk saba. Olid tõesti õige pikad sabad neil sulepallidel seal metsas.
Edasi lugesin, et salga rännul toovad nad esile peenikest läbitungivat kolmesilbilist kutsehüüdu “tsii-tsii-tsii” – oli jah üsna sedasi.
Eestis on sabatihane ebaühtlaselt levinud väiksearvuline haudelind, Ida-Eestis kohati tavaline. Näha tervelt kümmekonda sabatihast lausa enda kõrval, oli siin Lääne-Eestis järelikult märkimisväärne trehvamine?
Muide, linnusöögimaju sabatihased ei külastavat, nemad eelistavad toidu ise hankida, eeskätt söövad nad putukaid ja ämblikke. Seega peab nendega kohtumiseks pigem metsa minema. Ja peatähtis: on vaja lihtsalt õnne, et su tee nendega üldse ristuks.
