Tapio Vares Maastik on vaheldusrikas. Linna poole paplite, robiiniate ja teiste lehtpuude võsastuvad laigud, siis rohtunud või lageliivased luited, poolsaare tipus aga kümmekonna meetri kõrgune paekivipank ja peal niiduplatoo ogaliste paliurusepõõsastega. Muuseas olid seal õide puhkemas mõned metsistunud juudapuupõõsad, pangaserval ringutas oksi suur mandlipuu.
Huvitav oligi ohter erinevate viljapuude esinemine. Lageda luitevalli jalamil õitsesid küdooniad, leidus viigipuu, muuseas ka tääkliilia. Luidetel õilmitsesid õunapuud, oli virsiku- ja aprikoosipuu, suur mooruspuu. Merepoolse liivaluite tippu täitis aga veinipuude rässakas varrestu. Milline imelik kõrbeline viljapuuaed!
Tegelikult olime siin seepärast, et netis väideti Nessebari rannikul levivat haruldane verev tuliastel (Pyracantha coccinea). Kuid järjekordselt osutus väide valeks. Polnud seal tuliastla vitsakestki. Kust küll tulevad sellised väärteated?
Kuid tore oli seal niisamutigi. Lisaks viljapuudele-põõsastele näiteks masajad tuultest laiaks litsutud jalakad, kes tekitasid savanni meeleolu. Paraku kukkus vihma sadama ja pidime kähku telgi üles lööma ning sellesse varjuma.
Uus hommik tervitas päiksega.
Kuniks telk kuivas, seisin luitel pikalt-pikalt, vaadates all helendavat sakilist paepanka, sinihägus punakivikatuselist Nessebari saart, taamal hägusse pea täielikult kustuvaid mägesid ja merd. Must meri hingas, lainetas liivale, saatjaks kajakate kisa. Nojah, meri nagu meri ikka. Hea, et ka kodus on meri olemas. Kuid mägesid meil pole ja sellest on kahju. Oli me viimane hommik Musta mere ääres.
Kolid koos. Einestasime Nessebari mandril asuvas rannapargis igihalja iilekstammevitsa juures. See oli reisil ainus nähtud seda liiki puu. Naabruses kasvas granaadipõõsas ja tumendasid küpressid. Kuid ometi, miks ei võiks luua rohkem lõunamaist meeleolu? Loorberkirsipuud ja vahemere lodjapuud vahel Bulgaaria rannikulinnades siiski näeb. Aga miks mitte igihaljaid magnooliate või iilekstammede alleesid? Ja miks pole värvitammesid ning fillüüreaid? Ikkagi Bulgaaria oma looduslikud liigid, seda enam võiks istutada. Paraku haljastuses täiesti kasutamata. Ning mitte ainsat maasikapuud ei näinud me kusagil ka. Kui üldse miski haljastajate lemmik on, siis minipalme meenutavad madalate tüvedega tääkliiliad.
Ega suurt rohkem tarka olegi selle reisi kokkuvõtteks kirjutada. Ees ootas Burgas ja ligi kolm ööpäeva kestev kojusõit läbi terve Euroopa, ühes kaasa kaevatud puu- ja põõsatittedega raske kott. Lennukiga oleks sellise vedamine vist problemaatiline, kuid bussisõidul ei tunta sääraste asjade vastu üldse huvi. Teisalt on ikka päris karm bussiga päevade viisi loksuda, pealegi pidevalt sama trajektoori mööda. Kinnitasin Erkole, et see olgu nüüd küll viimane. Kolm kevadet järjest Balkanit – vast aitab kah. Eks näis. Tegelikult on Balkan Euroopa kõige huvitavam kant. Just siia taandusid ja siin elasid jääaja üle paljud liigid, kelle koduks ongi nüüd jäänud vaid see Euroopa kagunurk. Huvitavaid kohti oleks seal palju. Näiteks Serbias loorberkirsipuud ja serbia kuused, Kreekas hobukastanimetsad, Albaanias forsüütiad, või siis kaugel Kreetal kreeta datlipalmid, igihaljad plaatanid, kreeta tselkvad…
Kuid esialgu tahtsin ma vaid ära koju. Peale reisi on Hiiumaa mõnda aega üks õige armas koht. Kuni järgmise korrani?
