Malko Tarnovo on umbes Kärdla mõõtu linnake ja Strandža looduspargi n-ö pealinn.
Asula servast näitavad viidad juba Türki ja Istambuli – Türgi piir asub kõigest kümnekonna versta kaugusel. Nõukaajal oli kogu Strandža suletud piiritsoon, nüüd on lubadega sisenemise ala kahandatud umbkaudu seitsme verstani. Targu hoidusime sellest vööndist eemale, kuna ei viitsinud pipodega (granitsnaja politsija ehk piiripolitsei) maid jagada. Ehkki hiljem põhjalikust kontrollist maanteel me ikkagi ei pääsenud.
Malko Tarnovo on õdus linnake, mis kahjuks piirkonnale omaselt rahvast tühjeneb. Tööd ja leiba võiks tuua turism, kuid seni pole vist väga suurt edu saavutatud. Infopunkt oli kaartide ja voldikute poolest tühi ja ametnik vabandas, et inglise keelt eriti ei valda. Siiski viipas ta ukselt kuhugi kahte suunda, kus pidi paar majutusasutust olema.
Piirkonnakaartidega on Bulgaarias üldse väga viletsad lood, samuti infopunktidega – neid on ülivähe. Õnneks olime varasematelt reisidelt Sofiast hankinud defitsiitsed heas mõõtkavas Strandža kaardid ja netis teinud põhjaliku eeltöö. Nii polnud infopunkte meil tegelikult vajagi.
Samas tuleb igati tunnustada Strandža looduspargi ametnike tööd. Kõikjal on hulgana teabetahvleid, lõputult jagub matkaradu. Paraku ei jagu kõigile neile piisavalt matkajaid, mistõttu pole rada ennast maastikus üldse olemaski, kaob rohtu ära.
Vaatasime kiirelt üle Tarnovo linnasüdame. Siingi leidub piirkonnale omaseid toredaid maju, mil esimene korrus kivist, teine tumedaks peitsitud puidust. Keskuse pargis purskusid torudest külluslikud hea joogiveega joad. Käinud paaris mitmest poekesest, tankinud vett, suundusime linnast välja läände.
Peagi eksisime korraks teelt. Kohe peatus ise üks auto ja juht seest kukkus küsima. Ah Daskalite ja Propada? Järgnes pikk viibete rida. Samal ajal kogunes me ümber tihe parv käratsevaid mustlaslapsi. Tundsin end järsku natukese nagu Etioopias. Kuid ruttu olime linnast väljas ja ees ootas loodus, täis põnevaid avastusi.
Kohe Tarnovo servast tõuseb kummaline eikuhugi viiv lai asfalttee Daskalite mäe nõlvale. Vaade avardub üle tüüpilise Strandža maastiku: madalad, järskude kuristikega mäed, kaetud heitlehiste metsadega. Valdavaks on tammeliigid ja idapöök (Fagus orientalis). Viimane on Kaukaasiale omane liik, keda Euroopas leidub vaid Ida-Bulgaarias ja Krimmis. Vaheldust pakuvad nõlvadel musta männi laigud. Too on istutatud, kohapealset arvestades võõrliik. Strandža vist ainus looduslik okaspuu on jugapuu, tedagi aga vaid paaris kohas.
Daskalite mäenõlv pakkus suurepärast esmatutvust Strandža loodusega. Mida kõike siin kasvas! Esmalt tore lehtmetsa puurinne: idapöögid, austria tammed, ungari tammed ja kohalik kivitamme alamliik. Pöögid hakkasid parajasti lehte minema. Päikselises alusrindes leidus kollases õies kirss-kontpuud, ida-valgepööki, üheemakalist viirpuud ja mespilust ehk astelpihlakat. Viimane on idapoolse levikuga astlaline puuke, kes Euroopas levibki vist ainult seal Bulgaaria kagunukas.
Igihaljaid väikesi põõsaid jagus kahte liiki: torkav ruskus ja pontose näsiniin. Viimane pakkus eriti rõõmu: esimene pontiline igihaljas liik leitud! Enamasti on pontose näsiniin põlvekõrgune, ent suurte laiade läikivate lehtede tõttu hästi silmapaistev. Parajasti olid põõsail puhkenud esimesed õied. Sellised rohekaskollakad, suhteliselt tagasihoidlikud.
Metsa all õitses hulgana lilli: siniste õitega keerulill (Trachystemon orientalis), mandel-piimalill ja punalillade õitega priimula (Primula acaulis subsp rubra). Lisaks tulikaid ja meie salumetsade taim hammasjuur.
Mulle, kui varasemalt suurele sõnajalgtaimede fännile, pakkus elamust teeperve suure ehk raitosja (Equisetum telmateia) tihe-tihe paksude eosvarte kogumik. Sel Euroopa kõige vägevamal osjal on muide üks leiukoht Eestile üsna lähedal Kuramaal, kus ta kasvab kuni
1,6 m kõrgeks ja varre läbimõõt küünib väikse sõrme jämeduseni.
