Näädsa misukest raamatut mina lugema juhtusin.
Pialkirjaks “Mina olen moslem” ja autoriks Eestist pärit naesterahvas, nimega Nele Siplane. Tundus olevat indrigeeriv lugemine, nigust üteldakse.
Ja eks tema oligi jah. Kirjutatud on tema hiasti. Siukselt sügava mõtteliselt, arutab igast teemade üle. Ja ega siis armastus küsi. Kui ikka armastus piale tuleb, siis pole miskit parata. Selle juhtumil siis Egiptimaa mees. Ja usu vabadus on ja…
A’ vat miskisel hetkel hakkas mul, peeneste üteldes, toleransist pisuke puudus kätte tulema. Üritasin küll, a’ kole raskeks läks. Hakkasin usu üle mõtlema. Millegi sisse piab inime uskuma. Kõikse ilusam kui usub hiaduse ja inimese sisse. Eks need usud ju kah seletavad hiadusest ja hoolimisest ja millest kõik. Näituseks krislus ja moslemus on tegelt sarnased usud, mõlemad ühest tüvest ja ühest kandist ja semiidi rahvastega siotud. Siit tuleb mulle pähe küsimus, et miks piame meie siin kauge põhjamaa soomeugrilise meelelaadiga inimesed mingiste kõrberahvaste normide ja tõeks pidamiste järge käima? Samamoodu imelik on näha hindudeks hakand eestlasi. Ja miks piab ültse miskiseid muinasjuttusi tõe pähe võtma ja neid elu otsa üksipulgi lahkama? Samamoodu võiks moraali otsida ju eesti rahva ennemuissetest lugudest. Ma isikliselt olen küll üritand piibelt lugeda, a’ sialt algusest erite kaugemale ei jõud. Muutku sündisivad ja surivad sial, kõik elasivad mitu sada aastat vanaks. Targemaks ma mitte ei saand.
Mul on siuke mõte, et noh, räägitakse, et tuleks süia kodu piirkonnast pärit sööki, see olla kehale kõikse parem, harjund ja puha. Selle usuasjaga võiks kah sedase olla ja eelistada kodumaist. Kuid kahjuks on ajad edase läind ja ehk küll meitel püütakse maa rahva usku elustada, mis on tore küll, a’ ega sellel enam õiget sügavust pole. Üks kaasaegne inime ei usu nii tugevaste üle loomulikkusi asjasi ja jõudusi nigust vanadel hallidel aegadel. Või mõni usub?
Niipalju kasu on meile krislusest old, õigemine sest luterusest, et rahvas sai kirja oskajaks. A’ see oli ka usu võimu lõpu algus.
Näh, jutt läks laiale rändama. A’ selles kirja oskuse valguses läks mul selle moslemi raamatu lugemine natust okkaliseks. Imestama pani, kuda see Siplane oskab musta valgeks rääkida. No hia küll, kata ennast üleni kinni sial maal, vastavalt sialse maa kombele. A’ kui tuled oma sünnimaale, kus sa elu aeg pool paljalt ringi lippasid, siis siin võõrapäraste rätikute ja muu sellise kandmine tundub mingil määral esinemisena. Kuid inimesel on õigus kanda mis hilpusi tahab. Vähemaste siin Õhtamaal on õnneks sedase.
A’ vat kaks kohta selles raamatus ajas mul harja punaseks. Esteks tillinahkade ära lõikumine. See on lausaline lollus ja punkt. Nii on. A’ raamatu autor räägib ka selle musta valgeks. Et olla hügjeeniline ja mis kõik. Kurask, milleks siis vesi ja seep ilmas olemas on! Miks piab üks eesti ema laskma oma lapse pial siukest parbaarset kommet kasutada? Saagu laps vähemaste täis ialiseks, siis otsustagu ise oma keha osade eemaldamise üle. Ma kunagi nägin ühte tokkfilmi, kus Iisraelis mõned lapsevanemad ei lase oma lastel tillinahku ära lõigata ja on seetõttu tugeva ühiskondlise surve all.
Erite imestasin ma aga selle koha pial, kus haritud eesti naesterahvas on nii moslemiks hakand, et oma senise hariduse kah üle parda viskab. Vähemaste see koht oli väga imelik, kus tema tarvinismust ehk liikide arenemist eitab. Et me ju ei nägevat liikide tekkimist, liigid on tuhandeid aastaid ühesugused, kana on ikka kana, kirjutab ta.
No milleks siuke lahmimine? Liikide teke ei sünnigi üle öö ja ei saa ju olla see naesterahvas targem kui aastakümneid uurimisetöid teind tiadlased. Loomade ja taimede põlvnemise ja arenemise lugu on kirjutatud maakera kivimite sisse. Ja otse silmaga näha on sortide ja tõugude aretus, mis on selge näide, kui muutumisvõimelised on organismused. Vahi kui palju on igast mõõtu ja tegumoodu koerasi. Neid ju jumal esimise nädalaga valmis ei vorpind? Huvitav oleks tiada, mida raamatu autor sellest arvab?
Usk võib anda inimesele hinge rahu ja mis kõik. A’ kui asi vaimu pimedusse kisub, siis on see asi mu meelest tagase minek. Tegelt võiks maailmas ültse olla vähem seda hallist ajast pärit muinasjuttude kummardamist. Õhtamaailm on selles mõttes õigel teel. A’ muu maailm ei taha järge areneda. A’ noh, uskugu igaüks mida tahab, piaasi, et sellega teistele kurja ei tee. Mina isikliselt küll siiski ei viitsi uskuda igast ette kirjutatud asjasi, et kuda piab mõtlema ja kuda on täpipialt õige. Ma olen selleks liiast iseseisvaste mõtlev inime.
A’ mudu kirjutab see Siplane ilusaste. Inime jääb ikkagist inimeseks, olgu usk misuke tahes. Raamat on täis inimlisi teemasi. Nii et silma ringi laiendamiseks tasuks katsuda see raamat läbi lugeda küll.
