Lilled, head sõnad, väikesed kingitused ja tähelepanu, mis tolle päevaga kaasas käivad, on kõik tore ja vajalik. Ent igal aastal kerkib paratamatult küsimus, miks vaid ühel päeval aastas?
Sageli märkamegi neid inimesi alles siis, kui kalendris on vastav märge.
Naistepäev on üks nendest päevadest, mis tuletab meelde, et tuleb märgata ja väärtustada inimesi, kes meie ümber iga päev tegutsevad, hoolivad ja vastutavad. Olgu nad siis sõbrad, naised, mehed, vanavanemad või veel keegi, kellel on taoline tähtpäev kalendrisse märgitud.
Siis räägimegi tänust, hoolimisest ja austusest. Kuid tegelikult ei ole hoolimine ja märkamine ju midagi, mida peaks reserveerima vaid ühele päevale aastas.
Lilled 8. märtsil on ilus liigutus. Aga sama ilus on ka kallistus 15. juunil, õlalepatsutus 30. oktoobril või naaratus 22. jaanuaril.
Kas me märkame üksteist üldse piisavalt?
Kiire elu, töö, kohustused ja mured kipuvad tähelepanu endale tõmbama ning inimesed meie kõrval jäävad vahel justkui iseenesestmõistetavaks.
Aga hea sõna, väike tunnustus või lihtne tähelepanek, et keegi on midagi hästi teinud, ei maksa ju tegelikult midagi.
Sõda on maailmas veelgi suuremad tuurid üles võtnud. Seda enam on vaja ühtehoidmist, toetamist, hoolimist, tähelepanu ja märkamist.
Naistepäeva taolised päevad võiksid olla pigem meeldetuletused kui eesmärk omaette. Meeldetuletus, et hoolivus ja märkamise oskus ei peaks olema kalendris kirjas.
Kui me suudaksime kasvõi natuke rohkem märgata, oleks igapäevaelu märksa soojem ja inimlikum.
Lilled 8. märtsil on ilus liigutus. Aga sama ilus on ka kallistus 15. juunil, õlalepatsutus 30. oktoobril või naaratus 22. jaanuaril.
Loe ka:



ja