“Sügava kurbusega jätame hüvasti oma hea kolleegi, arsti ja sõbra Ants Turoga.
Ants oli inimene, kelle kohalolek andis kindlustunde. Tema rahulik olek, vaikne tähelepanelikkus ja soe pilk saatsid nii patsiente kui ka kolleege aastakümnete jooksul. Ta oli arst, kelle juurde mindi usaldusega ja kelle otsuseid austati.
Arstiks saamise soov tekkis Antsul juba nooruses ning see kutsumus saatis teda kogu elu.
Pärast õpinguid ja tööd velskrina viis tee ta Tartu Ülikooli ning sealt edasi Hiiumaale – paika, mis sai tema töö- ja südamekoduks. Hiiumaa Haiglas töötas Ants kirurgi ja anestesioloogina kokku 52 aastat, jäädes pensionile alles 2016. aasta kevadel.
Ants oli erakordne arst. Ta tegi tööd, mida teised pidasid keeruliseks või isegi võimatuks, ning tegi seda loomuliku rahu ja kindla käega. Kui operatsioonitoa aknas süttis tuli, teati, et Ants on kohal – vahel kirurgina, vahel narkoosiarstina, vahel mõlemas rollis korraga. Ta ei jätnud tööd pooleli ega inimesi hätta.
Seal, kus arstikunst enam aidata ei saanud, jäi alles tema inimlikkus. Ants oskas olla kohal, kuulata, hoolida ja lohutada. Tema jaoks oli patsient alati inimene, mitte pelgalt haiguslugu.
Tema vaikse, kuid tugeva eeskuju najal kasvasid paljud noored arstid. Ta õpetas mitte ainult oskusi ja teadmisi, vaid ka seda, kuidas olla arst – aus, hooliv ja vastutustundlik.
2016. aastal pälvis Ants Hiiumaa valla elutööpreemia, kuid tema tegelik tunnustus elab edasi mälestustes, lugudes ja inimestes, keda ta aitas.
Antsu kutsumus ja teadlik valik oli olla hiidlaste arst.
Avaldame sügavat kaastunnet tema perele ja kõigile lähedastele.”
Hiiumaa Haigla



ja