KÖIK JÜTUD | Tanel Malk: “Liigume õiges suunas, aga paljusid asju saaks paremini teha.”

Raul Vinni: Sa oled ametis ju suve algusest? Peab tunnistama, et juhatuse liikme vahetus käis kuidagi vaikselt. 

Arno Kuusk:  Ei olnud sellist kampaaniat nagu olümpiakomitee presidendi valimistel.

Spordiliidu juht Tanel Malk:  Pigem oli nii, et muutus spordiliidus algas juba mõnda aega tagasi.

Anton Kaljula, kes oli pikalt spordiliidu juhatuse esimees ja seda tegelikult juhtis, plaanis ammu selle ameti maha panna. See oli ka avalikum teema, kui otsisime peasekretäri mõned aastad tagasi.

Tegelikult pani Anton tegevjuhtimise juba mõni aeg tagasi maha, mitte sel suvel, kui mina sain ameti. Täistöö on nüüd Kertu Ranna teha.

Juhatuse esimehe töö on pigem koordineeriv, sest ma ei ole palgal, palka saavad teised inimesed.

See on pigem aunimetus. Pärast viit aastat juhatuse lihtliikmena oli minu tingimus see, et mul on muid ameteid palju ja mul pole iga päev füüsiliselt aega. Pigem vaatan suurt pilti, olen Kertule nõu ja jõuga abiks ja koordineerin juhatuse tegevust natuke rohkem kui varem. Anton oli ikkagi töötaja, kes sai palka ja tegi tööd kontoris.

AK: Palju spordiliidul liikmeid on? 

TM: Hiiumaa spordiliidus on täna 34 klubi.

RV: Kui paljud neist päriselt tegutsevad? Eesti spordiregistris on klubisid palju, aga suur hulk on sellised, kes ei tegutse.

TM: Ma arvan, et nendest 34-st klubist tegutsevad kõik mingil määral. Keegi ei seisa päris riiuli peal. On suuremaid ja väiksemaid klube. Mõnes on üksikud liikmed, mõnes üle saja. Viimasel ajal on tulnud Käina kaudu paar uut ala: ronimine ja bowling. Aktiivsed klubid on täiesti olemas.

RV: Mis seisus Hiiumaa spordiliit Sinu arvates on? On kuulda signaale, et võiks olla aktiivsem – näiteks infovahetuses või eestvedamises. Või täidab spordiliit Sinu arvates oma ülesanded ära?

TM:  Eks kõiki asju saab loomulikult paremini teha. Viis aastat juhatuses olnuna ütlen, et asjad on läinud paremuse poole. Palju sõltub rahalistest võimalustest. Aastate jooksul on üht-teist muutunud. Spordiliidust, mis oli pigem tiksuja, on saanud vallale korralik partner. Kõik spordiklubide toetused liiguvad täna läbi spordiliidu. Varem maksis vald otse. Ja kuna riiklik rahastus sõltub omavalitsuse rahastusest, oleme tänu sellele kultuuriministeeriumist rohkem raha saanud. Meie eelarve on kasvanud.

Olen nõus, et spordiliit võiks olla mõnes asjas rohkem initsiaator. Sellega tegeleme ja püüame edasi liikuda. Näiteks Hiiumaa Liigub sari toimib aasta läbi teist aastat. Sel aastal on 95 inimest selles sarjas osalenud või midagi teinud. Koolispordiga tegeleme ka, mõned väikeprojektid samuti. Aga loomulikult saab paremini, ma ei arva, et praegune seis on see, mis peaks olema.

AK: Kui suurtest summadest me üldse räägime, mida spordiliit vahendab riigi ja omavalitsuse poolt? Kui liikmeid on 34 ja mõnes klubis 10, mõnes 20, mõnes 50, siis osalisi on ju kokku sadu. Kas kõigile jagub?

TM: Meil on kahte sorti toetused. Esmalt klubide tegevustoetus, millest toetame näiteks raamatupidamist ja muud sellist. Inventari  ostu väga ei toeta. Teiseks on liikumisharrastuse toetus, mis tuleb projektina ja on mõeldud konkreetse sündmuse või võistluse korraldamiseks.

Raha on muidugi vähe, aga igale klubile püüame midagi anda. Kui ei ole hästi arusaadav, kuhu raha läheks, hindab komisjon selle üle.

RV: Mis on spordiliidu ülesanne suuremas pildis? 

TM: Mõned asjad on spordiliidule antud spordiseadusega. Nende hulgas on klubide toetamine, info liikumine ja muud pehmed valdkonnad. Üks oluline asi on maakonna meistrivõistluste korraldamine. Täna me seda ise suures plaanis enam ei korralda, vaid teeme seda kokkuleppel klubidega.

Meistrivõistluste korraldamine on üks asi, mida minu juhtimise ajal muudame. Seni oli see veidi kaootiline, kes oskas küsida, see sai midagi. Aastaid oleme andnud medalid ja diplomid spordiliidu kulul, klubi pole pidanud maksma. Järgmisest aastast tuleb meistrivõistluste toetamise kord, kust saab taotleda kohtunikutasu, võib-olla lisaauhindu, fotograafiteenust ja muud taolist. 

Üks suur teema on liikumine ja liikumisharrastus. Seda peab spordiliit propageerima nii lastele kui täiskasvanutele. Me kõik teame, et inimesed liiguvad vähe ja vaatavad pigem ekraane. 

RV: Mis seisus on Sinu hinnangul Hiiumaa spordielu? 

TM: Ma ei ütleks, et seis on väga kehv. Meil on märkimisväärne arv klubisid ja alasid. Mõnel alal on ka Eesti tippe, nagu näiteks pallimängudes, jõutõstmises, kergejõustikus. Alasid on rahvaarvu kohta isegi natuke palju, sest nii hajub tegevus laiali. Laste- ja noortespordis on vahel probleem: ei saa võistkonda kokku. Kõik tahavad korvpalli, võrkpalli, tennist, orienteerumist. Ütleks, et seis on keskmiselt hea. Mis kripeldab on see, et võiks olla rohkem rahvaspordiüritusi, mis kõnetaks ka inimesi väljaspool Hiiumaad. Neid on olnud, aga paljud on kadunud, näiteks Hiiumaa maraton, erinevad rattasõidud.

Team Hiiumaa veab küll sügisest rattanädalavahetust, aga neid võiks rohkem olla. Tuleks teadvustada ja kutsuda inimesi. Oleks ju tore, kui rahvaüritus poleks 15 osalejaga, vaid 150-ga.

RV: Kes neid rahvaspordi üritusi korraldama peaks ja kust see raha peaks tulema?

TM: Seda oleme juhatuses arutanud. Initsiaator võiks olla Hiiumaa spordiliit, loomulikult koos klubidega. Klubidel on inimressurssi rohkem kui meil, meil on siiski üks inimene. Aga eestvedamine võiks tulla meie poolt. Midagi leiab eelarvest, projektiraha on variant ja erakapital samuti. Mida suurem üritus, seda lihtsam on erakapitali kaasata.

AK: Viimaste aastate Hiiumaa spordivaldkonna suurim sündmus on vast spordikeskuse avamine. Kuidas Sa spordikeskuse rolli näed? Kas see on ootusi täitnud? 

TM: Ma arvan, et spordikeskuse valmimine sellisel kujul on väga suur võit mitte ainult spordile, vaid ka teistele valdkondadele Hiiumaal. Üritusi toimub seal palju ja mitte ainult spordiüritusi – viimane oli vist kooli suur kokkutulek. Olen spordikeskuse rajamise juures olnud algusest peale – nõuandja, kritiseerija, kaasaja. Kasutajana ütlen, et see on väga äge. Väikese elanikkonnaga kohas on suurepärased sportimistingimused. Kasutus on ju suur, õhtuti on kella kuuest parkimiskohta raske leida. Riietusruumid on juba kitsad. Mõnikord ei ole kappi, sauna ei mahu, pesemisega peab ootama. See näitab aktiivsust.

RV: Kui taristust veel rääkida, siis lisaks spordihoonele on igal linnal või valla keskuses staadion. Kärdla staadion ei ole vist väga heas seisus.

TM: Hiiumaa staadioni lugu on pikk ja kaua aega meil polnud üldse korralikku staadionit. Kui see korda sai, olid kõik rõõmsad. Täna on olukord jälle selline, et renoveerimist on vaja. Rajakate aegub, kasutus on väike, sambla puhastamine ei aita. Olmetingimused ei kannata kriitikat. Jalgpallurid tegid küll endale riietusruumid, aga need ei ole tänapäevased. Kui staadioni spordiosa uuendada, tuleks lahendada ka riietusruumide probleem. Üks korralik staadion peab Hiiumaal kindlasti olema, sest kergejõustikku ei tee muidu.

AK: Valimiste eel tõid noored Hiiu Lehe küsitluses välja, et ühistransport on kehv ja ei pääse trennidesse. Kas Sinu meelest tuleks teha üks korralik suur asi Hiiumaale ja lapsi vajadusel sõidutada, mitte hakata igale poole väikseid staadioneid ja väljakuid tegema?

TM: Jah. Olen seda meelt, et Hiiumaa on väike ja me peaksime tegema ühe korraliku koha. Hiiumaa on nii väike, et inimeste liikumist saab korraldada. Loomulikult koolidel peavad olema oma võimalused. Ei ole mõistlik tuua kehalise tunde Kärdlasse. Aga kui me tahame head asja, peab olema üks korralik koht. Ei pea olema Emmastes sama tasemega taristut kui Kärdlas. Sobib, kui mõni rajatis on mujal ka, näiteks Paluküla kompleks on äge näide. Kes soovib, sõidab sinna. Talvel suusatavad Emmaste inimesed pärast tööd Kärdlas.

RV: Arvestades, et raha pole niikuinii ja meil oleks vaja kultuurimaja, lasteaeda, siis staadion tundub helesinine unistus.

TM:  Staadioni renoveerimine pole võrreldav kultuurimaja või lasteaia eelarvega, see on palju väiksem. Põhimõttelist ümberehitust pole vaja, spordiosa tuleks renoveerida. Olmehoone osas oleme seda ideed natuke põrgatanud koos Martin Lauriga. Seal kõrval on tenniseklubi, mille ruumid on ka praeguse olmehoonega seotud. Kui sinna teha korralik hoone, saaks seda ristkasutusse võtta. Ei ole mõtet ehitada eraldi staadionihoonet ja tenniseklubi hoonet. Kui teha, tuleb otsustada, kuidas rahastada. 

RV: Hiljuti vallavalitsus avaldas uuringu, et Hiiumaale Kärdlasse ujula rajamine ei ole mõistlik? Mis Sina sellest arvad? Käinas on ujula olemas, kas on mõtet Kärdlasse uut ehitada?

TM: Aus vastus on, et Käina ujula läheks suure tõenäosusega kinni. Ega Käinas midagi paremaks ei läheks, pigem halvemaks. Mul puudub täpne statistika, kui palju sinna sõidetakse, aga kuuldavasti käiakse Kärdlast seal ka. Teine küsimus on, miks see omal ajal üldse tehti. Võib-olla on kohatu võrdlus, aga ettevõtluse loogika ütleb, et asju tehakse sinna, kus on kõige rohkem tarbijaid. Seal saab lihtsamini ja lähemalt inimesed kokku. Omavalitsus võib hoida midagi jõuga püsti, ettevõtja ei saa. Ettevõtja paneb lõpuks kinni. Suures plaanis on kaks ujulat Hiiumaal liigne luksus. Ja just rääkisime investeeringutest. Erakond, kes lubab ujulat, võib võimule tulles selle soovi ära unustada. Ma kahtlen, et Kärdla ujula tuleb niipea. Pigem jääb joone alla.

AK: Sa oled spordiga kokku puutunud ka ettevõtjana. Palju Sulle laekub taotlusi, et toetada kultuuri või sporti ja kas need, kes Sinu poole pöörduvad, saavad tavaliselt abi või pead sageli ütlema ei?

RV: Ma torkan vahele ja küsin lisaks, et palju Sinu hinnangul eraettevõtluse raha Hiiumaa spordis üldse liigub?

TM:  Ma arvan, et seda ei ole väga palju. Meile ikka tuleb neid toetamise küsimusi ja meil on põhimõte, et kui on tegemist päris asjaga, siis toetame. Kui sellest saab kasu suurem kogukond, eriti lapsed või noored, siis tõuseb käsi toetuseks. Kui näeme, et peaksime toetama üksikisiku hobi, siis tihti ütleme ei. Tenniseklubi näitel tuleb toetust ka mandrilt. Inimesed käivad külas mängimas ja panevad siia oma panuse. Pikka aega on spordikeskuse tenniseväljakuid toetanud mitte-Hiiumaa ettevõtjad, kaudselt toetades lapsi, et nad saaks odavamalt trennis käia.

RV:  Kas Hiiumaa spordi üks kõige suuremaid pidureid on see, et me ei saa areneda nii lihtsalt kui mandril? Me peame kogu aeg väljas käima, alati peale maksma. Suurte võistluste ja kogemuste saamiseks peame sõitma mandrile.

TM: Olen selle ise ka läbi teinud. See eraldatus tähendab, et aega ja raha kulub rohkem. Sageli on ööbimised, pikad päevad. See kindlasti natuke pärsib, samas võib-olla teeb tugevamaks. Kui meie ise korvpalli mängisime, oli see töö kõrvalt päris karm. Kui mängud olid näiteks neljapäeval Tartus ja pühapäeval Tartus, siis tuli jagada aega ja sõitmisi. Sinna ei saa midagi teha. See on saareelu võlu ja valu.

AK:  See hooaeg on Hiiumaa jalgpall väga pilti tõusnud, sest üks Eesti suuremaid suunamudijaid teeb Hiiumaa jalgpalliklubist Youtube’i doksarja. Kas teised spordialad vajaksid ka sellist “nägu”?

TM: Ma ei tea, kas spordi eesmärk on niimoodi pildis olla. Võib-olla võiks mõni teine klubi pildile tulla heade tulemustega. Kui tuleks Eesti meistreid või keegi jõuaks olümpiale, siis jääks pildile.

AK: Tenniseklubil siiski sellist reklaamnägu ega tõsielusarja pole.

TM: Meil pole tennises selliseid tulemusi, mida näidata. Aga potentsiaali on. Meil on neli väikest, väga tublit tüdrukut. Tenniseklubil on üldiselt hästi, liikmeid on palju, mängijaid palju, lapsi palju. Arvan, et ületame laste arvu poolest teisi klubisid pika puuga. Huviharidusregistris oli meil 76 last trennis. Täiskasvanud liikmeid on umbes 110, kellest osad mandril, osad siin. Tennisesaal on õhtuti täis, püsiajad paigas, väljakutele ligi ei saa. Nädalavahetused on täis: seltskonnatennis, võistlused, sõpruskohtumised. Tuntust oleks igal klubil vaja, aga veel parem oleks, kui viie aasta pärast oleks Hiiumaalt Eesti noorte meister tennisemängus.

RV: Aga tennisest veel rääkides, siis plahvatus on olnud suur. Millest see tulnud on? Mis pinnas selle lõi, et äkki kõik tahavad tennist mängida?

TM:  Ma ütlen, et tingimused on selle plahvatuse toonud.

RV: Eestis toimub ka teise reketialaga plahvatus. Padeliväljakute loomisest on Hiiumaal ka juttu olnud. Millal tuleb esimene padeliväljak Hiiumaale?

TM:  Kui spordikeskust planeeriti, rääkisime juba siis padelist. Oleksime olnud Eestis peaaegu pioneerid. Käisin vallavalitsuses, mul oli kaasas välja prinditud materjal piltidega, et mis mäng on padel, kuidas seda mängitakse. Planeeringus olid spordikeskuse kõrvale isegi kaks kohta ette nähtud, koos valguse ja kaablitega. Aga neid ei ehitatud. Mõni kuu hiljem kirjutas Hiiu Leht sellest ja mulle tundus, et nad olid leidnud need samad paberid, mis ma vallavalitsusse jätsin. Nüüd on Eestis plahvatus, sest see on äge mäng, mida saab kohe mängima hakata. See pole nagu tennis, mida peab pikalt õppima. Nüüd proovime liikuma hakata. Mõistlik oleks teha väljakud siiski sisse, et oleks aastaringne kasutus. Väliplats oleks turistile äge, aga suurt sporti sealt ei tule.

AK: Loogiline koht oleks spordikeskuse juures või kui mängude maja on müügis, siis äkki hoopis sinna? Seisab ju tühjana.

TM: Olen mängude maja juba padeli pilguga vaatamas käinud. Tänases mõistes on ta väike, sinna peaks ehitama korraliku karbi juurde. Üks väljak pole mõttekas, miinimum kaks, pigem kolm.

RV: Aga mida Sa arvad, millal see võimalus tuleb? Järgmine aasta? Ülejärgmine? Kolme aasta pärast? Viie aasta pärast pole mõtet, hoog on praegu sees.

TM: Ei tea, kas hoog raugeb. Väliväljak ise pole üle mõistuse suur investeering. Nägin Facebookis arutelu Kärdla pargi kohta, väliväljak oleks seal ideaalne suvine atraktsioon. Aga sportimise mõttes oleks sisevariant parem, seega mängude maja oleks üks versioon. 

RV: Konkreetne aasta oleks siis? 

TM: 2027 kindlasti midagi on, kas sees või väljas. 

RV: Kas Sa tennise eestvedajana ei karda, et padeliväljakutega tulistate iseendale jalga? Tennisehuvilised lähevad padelisse, sest seda on lihtsam mängida?

TM: Eks nad natuke konkureerivad. Tenniseklubid muutuvad kohati tennise-padeli klubideks. Aga huvitaval kombel on Eestis kõik head padelimängijad endised head tennisemängijad, seega seos on tugev. Konkurents on, aga ma ei karda. Elu peab edasi minema  ja kui nii läheb, siis nii läheb. Oluline on see, et inimesed liiguksid ja sporti teeksid. Olgu selleks kas tennis, padel, jooksmine, orienteerumine või jalgpall. 

RV: Tulevikust rääkides, Hiiumaal ei toimunud  tänavu esimest korda kergejõustiku meistrivõistlusi? Kuhu me niimoodi jõuame? Räägime staadioni renoveerimisest, aga kergejõustikku justkui polegi. Mis on Hiiumaa spordi tulevik?

TM: Sellest on muidugi kahju. Kergejõustik on spordi A ja O, sest võta ükskõik milline ala: jalgpall, tennis, võrkpall ja näed, et kõik saab alguse kergejõustikust. Kahju on, et meistrivõistlusi ei toimu, aga kui osalejaid ei ole, siis on raske teha. Meil üldse meistrivõistlustega on keeruline. Kui tegime juhendit meistrivõistluste korraldamise toetamiseks, oli küsimus, et kas kahe võistkonna vaheline üks mäng on Hiiumaa meistrivõistlus või ei ole? Samas mäletan aega, kui võrkpallis ja korvpallis oli kaks liigat, kuna kõik ei mahtunud ühte.

RV: Kas võib öelda, et kõik algab lihtsalt liikumise au sees hoidmisest ja propageerimisest? 

TM: Absoluutselt. Kui lapsel on harjumus, et ta liigutab ja teeb midagi, siis ta teeb seda kaua. Kui seda harjumust ei teki, siis on raske. Seepärast liikumisharrastuse propageerimine ongi spordiliidus peaaegu number üks. Et lastele ja noortele tekiks võimalused ja huvi ning nad tuleksid saali, staadionile, õue.

Saates tuleb jutuks:

– mis seisus on Hiiumaa sport?

– kas Hiiumaa vajaks teist ujulat?

– millest on puudus?

– miks tenniseharrastus on plahvatuslikult kasvanud?

– millal valmib padeliväljak?

Saadet juhivad Hiiu Lehe peatoimetaja Raul Vinni ja Arno Kuusk.