Kaitsetahet võivad kurnata mitmed asjaolud, näiteks kui kaob usk demokraatia toimimisse. Kui läbi valimiste saavad võimu juurde need, kelle tegevus ei ärata usaldust. Kui riigitüüri ligi pääsemisel ei ole esikohal mitte kompetents ja lojaalsus oma rahvale, vaid pigem parteiline tublidus. Näiteks riigikogu eelmise koosseisu viimasel tööpäeval lasid mitmed võimu juurest lahkujad tasuta täis oma sõidukite kütusepaagid – see soodustus oli ju mõeldud tööga seotud sõitude tegemiseks, aga kui töö otsa sai, siis milleks see hüve? Juriidiliselt oli vist kõik korrektne, aga kas siis rahvajuhtideks valitutel üldse häbi ei ole sedaviisi ahnitseda; kas see pole enam tähtis, mis neist endist ja nende erakondadest arvatakse? Kui sedasorti tegelastel on õigus otsustada meie kõikide käekäigu üle, siis miks peaksime uskuma, et nad rahva ja riigi huvid esikohale seavad? Mina näiteks ei usu, kuid see üks näide muidugi ei kahanda minu ja loodetavasti ka kõikide teiste kaitsetahet. Aga kui sedasorti inetusi koguneb järjest rohkem, siis kauaks usku jätkub?
ja