Tegelikult tahtsin ma pealkirjaks panna toredalt eksitava “Suvemälestusi Krimmist” ehk siis 2013. aastast, kui ma Haapsalus Krimmi holmil käisin. Kuid lugu jäi ja jäi kirjutamata.
Lükkasin ta siis talviseks hapukurgihooajaks, mil loodusest peale lume ja rasvatihaste suurt midagi kirjutada pole.
Vastuoksa eelnevatele tuli aga talv ootamatult atlantiline ja veebruaris-märtsis oli huvitav ka oma kodusaart avastada. Märtsis juhtus kõigile normaalsetele inimestele uskumatu pauk: külma sõja jäänuk Putin elustas Euroopas XX sajandi pinged ja alustuseks vallutas Ukrainalt ära Krimmi. Tegelikkust idamaiselt hägustades ja puha, aga vallutuse fakti see ei muuda. Ja alles 2013 sügisel sai reisikaaslasega mängitud mõttega, et kui läheks n-ö vahelduseks Vahemeremaile sootuks Krimmi…
Takistuseks sai Valgevene transiitviisa – ei viitsinud vaeva näha asjaajamistega. Lihtsam on Eestist bussiga vurada või otse Ateenasse välja. Selgub, et vanemate inimeste nõukaaegsed reisisihid on muutunud nüüd hoopis kättesaamatumaks kui terve muu Euroopa, mis toona lukus oli.
Aga noh, õnnekombel on Eestil ka täitsa iseoma Krimmi poolsaar olemas! Ikka siinsamas lähedal Haapsalus. Huvitav, miks üldse too endine laid säärase nime sai – Krimmi holm? Aafrika ranna nimi promenaadist idas on ilusasti lahti seletatud – kuna vesi seal tagalahe tagasopis suviti päikse toel kergesti hästi soojaks läheb, siis ongi seal palav nagu Aafrikas. Aga Krimmi holm? Lihtsalt suvaliselt, et ah, poolsaarele nimi vaja panna, paneme Krimmi. Millal see juhtus? XIX sajandi Krimmi sõja ajal?
Igatahes mullu soojal suvesüdamel sai esmakordselt Haapsalu Krimmis käidud. Juttu on alustuseks pikalt-laialt heietatud, las retkemälestused jääda siis loo järgmisse ossa.