Tihti on nii, et üks aednik kurdab: mul ei edene see asi, aina kidub, too teine aga vohab hästi. Teisel aednikul on risti vastupidi.
Millegipärast on, jah, nii, et ühe taime suskad maha ja kasvab mis mürin, teine aga mitte. Kohe mitte üks raas! Küll tõstad teda siia-sinna, hapule või lubjasele maale, niiskemale või kuivemale – ikka ei midagi head.
Näiteks olen hädas oma spinat-kermesmarjaga, keda meil ameerika kermesmarja pähe müüakse. Mäletan ühte väga esinduslikku rohtset põõsast ühest Kärdla aiast. Nõnda tekkis omalegi soov see huvitav rohttaim hankida. Saingi. Aga ta ei edenenud uues kohas üldse. Vast oli muld liiga märg ja tihke? Igal kevadel arvasin, et mu spinat-kermesmari on hukkunud, kuid siiski tärkab ta alati taas. Tänavu istutasin ta ümber veidi kõrgemale kohale, ent esialgu pole edu märgata. Kiratseb ikka ülikribulalt.
Siis pole mul õnne olnud hõlmikpuudega. Esimene kidus kuniks hukkus. Teist kiskus va vares alatasa üles, poetades samasse maha. Kuniks ta hõlmikpuunääpsu nii ära kaotas, et mul midagi enam uuesti maha istutada polnud.
2006 tõin uue, kohe rinnakõrguse hõlmikpuu. 2007 tegi see paar pikikasvu ja sestpeale vaid „passib“. Iga aasta kasvatab lehekimbud, kuid pikivõrseid mitte – seega suuremaks ei kasva. Leiutasin tänavu talle juba kolmanda kasvukoha: metsaaia sooja mikrokliimasse. Saab näha, mis seal juhtuma hakkab.
Või must mooruspuu. Tuttaval Raplas vohab mis hull, ehkki üksjagu tagasi külmudes. Mul aga ei võta ega võta vedu. Mida ta saada tahab? Niiskust kasvukohal on liiga palju? Liiga lubjane? Rebisin temagi metsaaeda, kuid esialgu kukkus hoopis põdema.
Mõne taime puhul on aga ümberkolimine ruttu aidanud. Näiteks davidi budleia. Oi kui niru ta mul aastaid oli! Siis sain teada, et hoolimata kõikjal kuivades Vahemeremaades vohamisest on too Hiinast pärit liik tegelikult niiskusemaias. Ja tõesti: uues kohas metsaaia niiskes mullas hakkab ta jõudu sisse saama.
2009 aastast on mul ebalehis (Pseudolarix amabilis). See on viimane elus olev liik perekonnast, mille esindajad kasvasid laialdaselt ka jääajaeelses Euroopas, küllap Eesti aladelgi. Tavalehistest on ebalehise okkad palju laiemad ja puu ütlemata kaunis. Tema looduslik areaal asub Lõuna-Hiina mägedes 29. põhjalaiuskraadil. Suved on seal alaliselt niisked, muld happeline. Minu ebalehis, selgus, sai paraku liiga põuakartlikule ja ka liig lubjasele kasvukohale. Ta kidus ja oli koledasti klorootiline. Läinud aastast on tal uus kasvukoht: tuulevaikses päikselises metsaaias, alati niiskel happelisel maal. Näis, kas juhtub ime ja sellest haruldusest saab ükskord isegi asja? Igatahes praegu, juulis, kasvatab ta erinevalt hõlmikpuust püüdlikult pikivõrseid. Need on küll üpris lühikesed ja puuke endiselt pisikese bonsai moodi, kuid asi seegi. Tänavuse talve –23 kraadi elas ta hästi üle.
Muide, ebalehist nägin ma paari-mõne aasta eest ka Tartu botaanikaaias. Huvitav, kuidas tal seal läheb?
