Tapio Vares Eks palju ole siin maailmas maitse asi. Esmakordselt Lõuna-Kreekas, tundsin ruttu, et lähisidalik linnaehitusstiil ei meeldi mulle.
Jah, vanemad n-ö muuseumasulad on huvitavad ja (eriti eemalt) õige nägusad: nagu valged riiulid mäenõlvadele lükitud. Kõik uuem aga on pigem üks kole kokkukuhjamine. Näiteks Ateena on lõputute majakarpide rägastik, mille kõrval meist maha jäänud Sofia oma viilkatuste ja rohke haljastusega hakkas tunduma väga kaunina.
Kohati võib Kreeka linnades ju õige omapärast tänavaruumi leida, ent maaliliste katuseviilude asemel on lamekatused, täis igasugu tsisterne, ventilaatoreid ja eeskätt üles turritavaid metallvarraste kimpe. Need on küllap selleks, et mitte maksta valmisehitatud maja maksu. Raudvardad viitaks justkui kavatsusele maja millalgi edasi kõrgemaks ehitada, mida aga enamasti ei juhtu.
Mul oli tõeliselt hea meel, et Sofiast lähtunud liinibuss viis meid otse Pireuse sadamasse ja nii pääsesime koleda Ateena vahel ekslemisest. Varahommiku pimeduses tundus see linn eriti arusaamatu. Paar nädalat hiljem päevavalgel ei tundunud ta enam siiski nii eemaletõukav. Taamal paistev Lykavittose mäeteravik ja metsasest künkast kerkiv Akropol näisid siiski kui oaasid keset majadekõrbe.
Pargioaase leiab ka Pireusest. Vantsisime mööda näotuid seitsmekorruseliste majade kvartaleid ja ma mõtisklesin, milline võis küll olla Pireus enne sellist lausalist täisehitamist. Ega vist mitte teab mis roheline. Vana lagunevat Pireust võib veel näha sadamast loodes. Huvitav on endise raudtee lõppjaama hoone läheduses olev majadekuristik. Nende akendest lartsatas aeg-ajalt alla tühjale raudteele kausitäis vett (solki?) Nagu keskaeg!
Pireuse pargid on muidugi täielik lõunamaa. Väga levinud on eukalüptid, kes eemalt meenutavad tumedaid kaski, lähemalt aga pajusid. Mõistagi kohtab oleandreid, õlipuid, jaanikaunapuid, tsitruseid. Eriti levinud on vašingtooniapalmid. Tundus, et Kreekas on mingi palmide tõbi lahti. Nii on paljudel vašingtoonia- ja datlipalmidel roheline osa koos kasvusüdamikuga surnud või suremas. Palju palme on maha võetud ja tüve ristlõige näha – tjah, palm pole tõesti miski puu: puitu tüve sees pole, hoopis imelik pehme vamjas sisu. Kuidas nad üldse püsti püsivad?
Tõeliselt sooja kliima näiteks on norfolki (kõrge) araukaaria (Araucaria heterophylla). Ehkki jah, tõtt-öelda on jahedamas kliimas kasvatatav tšiili araukaaria oma robustsuses pilkupüüdvam.
Killuke looduslikku taimestikku on säilinud supelranna kaljudel. Neilt ripnevad piklike hallikate lehtedega (vist) maavitsaliste põõsad. Huvitava kontrasti loovad vašingtooniapalmid ja meil vabalt kasvavad hõbehaavad.
Vahemeremaade haljastuses levinud jaapani villpööriseid (Eriobotrya japonica) jäi ette ka Pireuse haljasaladel. Selle igihaljaste tumedate suurte lehtedega roosõielise puukese teevad eriti silmapaistvaks kevadel valmivad oranžid luuviljad. Veidi sametise koorega mahlased viljad on täiesti söödavad, maitselt täitsa head, hapukad. Sai neid nii mõnedki söödud. Näikse, et kreeklased ise neist lugu ei pea. Vastupidiselt apelsinidele, mis käeulatusest ära on nopitud.
Selmet ilusaid läikpruune luuseemneid minema visata, tõin ma need koju kaasa ja pistsin peenramulda. Ilmselgelt on meie kliimas tegemist toataimega. Aga võib-olla lume all, maapinnalt võsuvana suudab meil mõne talve üle elada? Katsetada tasub, pealegi ei maksa see ju midagi.
Rannalähedasel müüril haljendas paks roniva trompetõie (Campsis radicans) liaanide vaip. Sain paar viimast kõtra sellelt kaasa korjata ja külvasin seemned koduaeda maha. Küll liiga soojast lõunast toodud seemned, ent põhimõtteliselt peaks see USA idaosast pärit liaan meil isegi perspektiivne olema. Pole lihtsalt seni piisavalt katsetatud. Trompetõis tahab sooja kasvukohta, samas niisket mulda. Oma kodumaal kasvab ta suisa soistel aladel. Üldse võib õige kasvukoht meie karmis kliimas imet teha. Tuleb vaid ära mõistatada, mida see või teine eksoot nõuab.
