Mönikord juhtub sedavisi, et oma laps vöi möni teina kallis inimene aab so närvi na mustaks, et tahaks taale üsna sandisti ütelda. Ütledkid ja oled täbar ka. Aga siiss vaadab ta soole silma sisse ja sool aa söune tunne, et köik sulab so sees ja veha lahtub ee.
Natuse aega peab siiskid veel täbarad nägu tegema, sest muidu poleks sennest sandisti ütlemisest ju midad tolku. Mis sest, et tegelikuld aa so südame sees soe tunne, sest see teina inimene aa soole ju siiskid armas. Üksköik, mis teite vahel ka äi juhtuks.
Ja siis kui vahest endal vaev aa, vaadad taale silma sisse, vötad ümberd kinni ja köik aa jälle heasti. Sennepärast ongid isegid üsna hee, et mönikord aa raske. See tuledab meitele meele, kui tähtsad aa teised inimest meite ümber.
Eestiga aa seda sama viisi. Teinakord teeb ikka meele mustaks küll, kui vaadad, mis meite ümber köik toimub. Kinnel äi teeks. A siiss juhtud Eesti sünnipeeval mööda tänavad köndima, sinimustvalged lipud lehvivad ja so süda höiskab sees. Vöi vötad laulupidul naabri keest kinni ja laulad sennest, kuida so hing raskel aal isamaa poole öhkab. Vöi siis tantsid öhe Tuljagu ja äi saa änam pidama. Vöi vaadad lihtsald merd vöi metsa. Igaöhele oma.
See aa ilus.
Kaks nädald tagasi valisid meite ülemerenaabrid soomlast endale uue presidendi. Kui köik heeled oli kokku arvat ja vöitja selgeks tehet, pidas tulevane president Alexander Stubb köne. Jütu löppus andis ta kolm lubadust. Viimane nendest oli see, et ta lubas tehja oma riigi heeks köik, mis vehegid ta vöimuses.
Sennepärast, et ta armastab oma riiki. Muud pöhjust polegid vaja.
Ainuld pohas armastus.
Kirjudas Raul Vinni, hiiu keelde pani Järvi Kokla
