Päeval, mil Douglas Wellsi postkasti saabub intervjuusoov Hiiu Lehelt, tähistab ta oma 60ndat sünnipäeva. Sellest päevast, mil ta tuli Hiiumaale, on möödas 31 aastat. Täna töötab kunagine Rahukorpuslane Nebraska osariigi looduspargis giidina ja igatseb, et oleks vaid kellegagi eesti keelt rääkida.
Douglas Wellsi nimi Hiiumaal tutvustamist ei vaja. Eesti keeles kahes trükis välja antud menukas raamat on paljudele ennast Hiiumaaga siduvatele inimestele esimene sissevaade maailma, mis teda saarel ees ootab. Suur osa sellest on sama ka 30 aastat hiljem.
Douglas vabandab kirjavahetuse alguses, et tema eesti keel on väga roostes ning ta vastab parem inglise keeles. Lepime siis kokku, et küsimused tulevad eesti keeles, vastused inglise keeles.
Kus Sa hetkel elad ja millega tegeled?
Praegu elan väikeses maamajas Ashlandi lähedal, Nebraska osariigis, Platte jõe ääres. Eestis nimetatakse seda suvilaks. Kolisin siia kümmekond aastat tagasi, kui lahkusin töölt välisministeeriumist. Mul on umbes pool hektarit metsa koos ojaga ja läheduses pole ühtegi naabrit. Siin elavad rebased, kitsed ja muud loomad. Toidan oma õuel linde. Olen valitsuse tööst pensionil, kuid töötan osalise tööajaga Platte jõe looduspargis looduskaitsjana ning vibulaskmise ja tulirelvade instruktorina.
Meil on looduskeskus roomajate ja kahepaiksetega ning asjadega Nebraska loodusest, mida külastajad saavad näha ja katsuda. Viin pargis läbi ka tegevusi. Näiteks kalapüük, kanuusõit, linnuvaatlus. Mulle väga meeldib see töö. Hooajal, mil park on suletud, veedan aega vabatahtlikuna kodutute varjupaikades toitu jagades. Teen vahel ka mõne lühikese väljasõidu.
Millal Sa viimati Hiiumaad külastasid?
Ma arvan, et see oli aastal 2009. Eesti Televisioon tõi mind dokumentaali „Jänki jälgedes Hiiumaale“ jaoks saarele.
Tihti Sa oma Hiiumaa eluperioodile veel tagasi mõtled? Sellest on ju palju aega möödas.
Jah, sellest on möödas üle 30 aasta, kui ma 1992. aastal esimest korda Hiiumaale tulin. Mõtlen sellele üsna tihti, sest inimesed avastavad minu raamatu ikka veel, kuigi see ilmus juba 2001. aastal. Tunnen head meelt, et tuhanded inimesed on saanud teada sellest erilisest väikesest saarest Läänemeres. Kuulen Hiiumaast inimestelt iga paari aasta tagant. Hiljuti paluti mul panustada uude Hiiumaa giidiraamatusse. Mul on suur kollektsioon suveniire Hiiumaa-aastatest, mida inimestele näitan, nii et Hiiumaa pole minust kunagi kaugel. Kuid ma ei ole üle kümne aasta ühegi eestlasega rääkinud, sest siin ümbruskonnas ma neid ei leia. Lincolnis, Nebraska osariigis on küll aga Läti Maja.
Kui paluda Sul praegu nimetada esimesed viis sõna, mis meenuvad Hiiumaaga, millised need oleks?
Majakas, kell, jää, meri, praam.
Mida Sa pead oma Hiiumaa perioodi kõige suuremaks saavutuseks?
Kahtlemata aitasin leida Emmaste kirikukella. See oli imeline jõululugu, mis jõudis rahvusvahelise meediani. Järgmisel aastal saab sellest imest 30 aastat. Isegi täna, kui teete otsingu “Emmaste Bell Douglas“, leiate palju artikleid erinevatest väljaannetest. Teine koht oleks „Tuletorniringi“ loomine või hittlaul HEPTiga.
Oled elanud hiljem mitmes maailma paigas, kuidas hiidlased või Hiiumaa ülejäänud maailmast eristub?
See küsimus võttis mõtlema, sest Hiiumaa oli siis väga erinev praegusest Hiiumaast. Olen elanud väga suurtes linnades nagu Hongkong ja Pariis. Need olid turismisihtkohad, keskendudes inimestele muljet avaldamisele ja külastajate meelitamisele. Hiiumaa on väike ja väga eriline, sest hiidlased keskenduvad endale ja soovivad Hiiumaad enda jaoks paremaks muuta. Nad on väga uhked oma saare ja kultuuri üle ning soovivad seda jagada, kuid nad ei muuda asju lihtsalt selleks, et rohkem inimesi saarele tuleks.
Reklaam. Lugemise jätkamiseks palun liigu edasi.
Millest Sa Hiiumaaga seoses puudust tunned, kui tunned?
Jalutuskäik Tahkuna rannas, Hiiumaa õlu, saunaõhtu Putkastes, suitsutatud kala ja angerjas.
Kas on veel midagi, millest Sa raamatus ei kirjutanud, kuid tahaks ikkagi rääkida?
Kõik, millest ma avalikult rääkida tahtsin, on raamatus kirjas (Douglas lisab naerunäo emotikoni). Kõik raamatus olevad lood on tõsi, ma muutsin ära ju ainult nimed. See tegi kirjutamise väga lihtsaks. Ma ei arva, et suudaksin kunagi kirjutada ilukirjandusliku romaani.
Küll on raamatus üks koht, mille lisasin, kuna arvasin, et annab loole hea lõpu, aga täna võtaks maha. See on lambaloo lõpus, kui kirjutasin, et kuulsin eemaldudes inimesi naermas. Põllumehe pere oli mulle kallis ja me olime head sõbrad ja naersime palju koos, kuid nad ei naernud kunagi minu üle.
Lõppsõna jätan ma Sulle.
Ma sain paar nädalat tagasi 60-aastaseks. See verstapost paneb sind oma elu üle mõtlema ja mõtlema, mida oled teinud ja mida mitte, kõrghetki ja madalaid hetki. Võin öelda, et Hiiumaal veedetud aastad olid minu elu seni parimad aastad. Kui mõtlen nendele aastatele, ei saa ma tegelikult tagasi minna, sest see polnud lihtsalt koht – see oli väga eriline aeg ja mul oli au töötada koos eestlastega nende riiki üles ehitades. Jagasin palju rõõme ja saavutusi, kuid jagasin ka kurbust. Näiteks istudes bussis Heltermaal külmal tuulisel päeval ja kuulates uudiseid Estonia parvlaeva katastroofi kohta. Mäletan, kuidas ma töötasin koos Kärdla koolilastega, asetades kive selle ilusa ja liigutava mälestusmärgi ümber kadunud lastele Tahkuna poolsaare tipus. Kurb on see, et Ove Kiislar, minu perekonna isa Putkastes, suri 2007. aastal. Ta näitas mulle esmakordselt saart ja rääkis selle legendidest. Kõige enam mõjutas mind tema pühendumus perele, sest ta pani nad alati esikohale.
Minu Eestis sündinud poeg sai hiljuti 19-aastaseks. Kasvatasin teda üksi pärast seda, kui tüdruk, kellega ma Suuremõisas abiellusin, jättis meid 2010. aastal maha. Harry on 100% ameeriklane, kuid olen talle rääkinud, kust ta pärit on. Tal on Eesti kodakondsus ja loodan, et ta läheb sinna kunagi.
Tahan tänada kõiki, kes tegid minu aja Hiiumaal nii eriliseks. Ma ei taha hakata inimesi loetlema, sest kindlasti jääks keegi välja, aga te teate, kes te olete! Pean eraldi mainima inimesi, kooli ja kirikut Suuremõisas. Mul oli seal nii palju häid aegu ja kõige olulisem neist oli see imeline pulmapäev! Palvetan, et Eesti jätkaks kasvamist ja oleks edukas.
Häid jõule Nebraskast!
Pärast vastuste saatmist kirjutab Douglas uuesti ja palub lisa naljaka ääremärkuse lisamiseks. „Oma pere ja teiste jaoks olen ma ikka Doug. Kui ma tulin Eestisse, inimesed hääldasid mu nime alati kas „Duck“ või „Dog“, mis tähendavad eesti keeles vastavalt parti ja koera. Lõpuks ma avastasin kuulsa Eesti kirjaniku Tuglase, kelle nime järgi ma siis palusin ennast kutsuda. Tänaseks olen ma siin jälle Doug.
Douglas Wells on USA rahukorpuslane ja diplomaat. Ta on sündinud 1963. aastal USA-s Nebraska osariigis Omahas. Wells omandas kõrghariduse ärinduses. Töötades USA Rahukorpuse vabatahtlikuna, saadeti ta 1992. aastal elama Hiiumaale. Saarel töötades õppis Wells ära eesti keele ja arendas turismitegevust. Näiteks oli ta Hiiumaa infopunkti avamisel, sealne giid, reklaamija, turismiedendaja, lektor ja inglise keele õpetaja. Samuti on ta muusik. 2001. aastal ilmus raamat „Jänki seiklused Hiiumaal“. Allikas: hiiumaakodulugu.ee
ja