Kärdla kiriku seinal ripub mustast marmorist mälestusplaat, millel kiri “Igavene mälestus Hiiumaa metsavendadele, kes langesid võitluses Eesti vabaduse eest 1940–1980”.
“Tarvis on täita oma tänuvõlg oma esivanemate ees,” ütles pärast metsavendade mälestustahvli avamist kaitseliidu Lääne maleva pealik Arnold Johans. “Peatudes tahvli ees ja lugedes kirja, tuletame möödunud võitlusi meelde ka noorematele inimestele.”
EELK preester Hüllo-Kristjan Simson ja EAÕK preester Aabraham Tölpt õnnistasid mälestusplaadi, mis seati uksest tulles paremat kätt kirikuseinale.
Ajalooline tava
Sündmuse jätkuna kogunes üle poolesaja ajaloohuvilise Kärdla kultuurikeskusesse konverentsile. Okupatsioonide muuseumi teadur-kuraator Martin Andreller rääkis, kuidas juba tsaariajal varjusid mehed pika ajateenistuse eest tsaariväes soodesse ja rabadesse. Juba siis hakati neid kutsuma metsavendadeks.
1941. aasta sõjasuvel nimetati metsavendadeks neid, kes varjusid punaterrori eest metsadesse ja seisid oma vähese ja nõrga relvastusega selle vastu.
Tema andmetel varjas üle 15 000 Eesti mehe ja naise end sõjajärgsetel aastatel nõukogude võimu eest, et võidelda iseenese elu ja Eesti vabaduse eest. Neid toetas aktiivselt üle mitmekümne tuhande inimese, lisaks kaasatundjad ja suupidajad, kes küll teadsid, kuid ei reetnud.
Hiiumaal paarsada metsavenda
Oma ettekande lõpetas Andreller järeldusega, et kuigi 1991. aastal möödus meie vabaduse tagasi saamine otsest verd valamata, rajasid sellele vabadusele vundamendi siiski need, kes 1944. aastal ja ka hiljem võitlesid nii Punaarmee kui nõukogude võimu vastu, tihti ka oma vere hinnaga.
Ettekande Hiiumaa metsavendadest tegi ajaloouurija Mart Mõniste. Tema andmetel oli saarel metsavendi ka Vabadussõja ajal, kuigi selle aja kohta andmeid napib. Eesti vabariigi mobilisatsiooni eest oli ainuüksi Pühalepa vallas metsas 83 meest. Kuna tollal oli neli valda, oletatakse, et metsas varjas end paarsada meest, kes sõtta minna ei soovinud.
Suur hulk mehi pages metsa 1941. aastal Teise maailmasõja puhkedes. Kui võrrelda näiteks naabermaakondade Läänemaa ja Saaremaaga, oli Hiiumaal metsavendi siiski üsna vähe. “Põhjuseks on toodud suurte metsamassiivide puudumist ja väga tihedat nõukogude sõjaväe kontsentratsiooni,” selgitas Mõniste.
Tollase vabatahtlike relvastatud organisatsiooni Omakaitse mõne aruande järgi oli metsavendi ilmselt Emmastes, Kaigutsis ja Saarnakil, Heinlaiul ja Kõrgelaiul. “Paljud Emmaste kandi inimesed läksid metsa, sest Rootsi põgenemine ebaõnnestus,” selgitas Mõniste. “Metsas hoidsid mehi Emmastes ringi liikunud külajutud, et kohe-kohe on “valge laev” kohal ja siis algab parem elu.”
Mõniste andmetel oli nn Emmaste grupp Hiiumaa kohta üsna erandlik, sest metsas varjuti pikaaegselt ligi seitse aastat ja suhteliselt stabiilse liikmeskonnaga. Seevastu enamasti varjuti üksinda.
Konverentsi lõpus jagasid Eesti endiste metsavendade liidu esindajad tänukirju ja mälestusmedaleid metsavendluse jäädvustamisele ja uurimisele kaasa aitajatele.
