Kes ootab Mikkeli muuseumi uuelt näituselt ülosoosterlikke rafineeritud kadakaid ja mune, see võib esimese hooga pisut pettuda. Ülo Sooster
oli ikkagi juba hilisem avangard. Sel Kadriorus oktoobri esimesel päeval avatud väljapanekul saab heita pilgu sootuks varasemale vene avangardile, valdavalt 1920–30ndaist aastaist.
Tegemist on Jakov Rubinšteini kogust pärinevate teostega. Ta alustas kunsti kogumisega peale Stalini surma. Õige pea pälvis Rubinšteini
huvi unustatud ja represseeritud kunstnike looming, ametlikult keelustatud avangardi esindajad. Taoliste autorite teoseid riiklikesse kogudesse ei ostetud, mistap võib Rubinšteini tegevust käsitleda ka päästeaktsioonina.
On märkimisväärne, et nõukogude võim lubas Rubinšteinil korraldada tema kogu ülevaatenäitusi. Suisa kaheksal korral. Neist esimene pandi üles 1966ndal aastal Eesti kunstimuuseumis Kadrioru lossi ruumides. Seekordne väljapanek on rohkem kui 40 aasta järel Eestis neljas.
Tõsi, Rubinšteini surma järel paisati tema suur kollektsioon laiali. Vaid veerandijagu õnnestus ta pojatütrel Tanya Rubinstein-Horowitzil säilitada. Ent, nagu lubab näituse saatetekst: “Sellest hoolimata annab ka see tagasihoidlik osa piisavalt tervikliku ettekujutuse kunagisest legendaarsest kollektsioonist”. Näitusel esitatud teosed saab jagada kolme gruppi: silmapaistvate kunstnike meistriteosed, teatridekoratsioonide ja -kostüümide eskiisid, kunsti- ja kultuuritegelaste graafilised portreed, lisatakse saatesõnas.
Näitus on üles seatud Mikkeli maja alumise korruse kinnises akendeta ja punaste seintega ruumis. See loob omaette õhustiku, sobides miskipärast iseäranis piltide raamistuseks. Ikkagi tegu üpriski põrandaaluse stalinismiaegse kunstimaailmaga. Sügavust lisavad mõne maali või joonistuse all autori nimele lisatud märge represseerimisest ning surma-aasta.
Ometi ei lähtu neist piltidest ülemäära ängi. Kui, siis ehk vaid lisandina, mille pigem vast ise juurde kipud mõtlema. Mitmed karikatuurid on lihtsalt humoorikad. Isegi Vladimir Lebedevi tuššijoonistused “Tulevane jõhkard” ja “Surmatants”. Need on jõulised ja… ägedad.
Oma veidruse ja elavusega köitis Anatoli Petritski kunstnik Aleksandr Osmjorkini portree. Jah, tõesti, säärast, võiks öelda groteskset portreteerimist toona ametlikult kohe kindlasti ei harrastatud! Või siis Vera Jermolajeva “Poiss punases”, 1933. aastast pärinev portree, millelt näojooned alles teravamal silmitsemisel tuvastada suudad.
Teatri- ja kostüümikavanditest jäi pilk pikemalt näiteks Sergei Jutkevitši “Arlekiinile” ja Nikolai Akimovi naisvõimleja kostüümikavandile aastast 1925. Viimane mõjus kuidagi erilise ajastutruuduse laksuna.
Maalidest lummasid muuseas Mihhail Sokolovi tumedatooniline “Tänav provintsilinnas”, samuti Valentin Justitski “Venuse triumf”. Viimases jagub värve, jooni, figuure ja liikumist päris kuhjaga.
Ootamatult kujunes seal üheks mu lemmikuks Solomon Nikritini õlivärvipilt “Naine triibulises kleidis”. See võis omas ajas olla üpriski piire lõhkuv, täitsa avangard…
Kindlasti leiab iga näitusekülastaja sealt midagi oma maitsele. Võibolla ehk isegi uue lemmiku nende kadunud ja enamasti üsna unustatud kunstnike loomingust. Aega näitusele minekuks jagub lahedasti. Väljapanek jääb Mikkeli muuseumis üles suisa 30. aprillini.
