RAINAR KURBEL Kole kahju, et ma toona samuse orhidee vastu suuremat huvi ei tundnud. Ta on ju selline õige tagasihoidlik, enamasti rohurohelist värvi, justnagu väga tavaline suur käopõll. Kuid õõskeel on vastuoksa hirmus haruldane. Hiiumaal pole teda oma tosinkond aastat nähtud. Veel eelmisel kümnendil on õõskeelt sellest kadastikust taga otsitud, ent viimastel juba loobutud. Kui 90ndail aastail kasvas siin sadakond õõskeelt, siis nüüd on null. Ehkki stendil pildi peal on ta endiselt olemas, küll peagu eristamatuks luitununa.
Nojah, aga õnne tasub ikka katsuda. Nii võtsin siiski tolle paiga, kus õõskeelt viimati nähtud, oma otsingu sihtpunktiks. Lõppude lõpuks, kui ka ei leia, siis vähemalt on huvitav näha, millistes tingimustes ja kooslustes ta kunagi elas – motiveerisin ennast.
Ses osas ei pidanud ma pettuma. Kasvuala oli tõesti huvitav, lausa kummastav. Imelikult aukus ja segi paisatud moega. Tundub, et siit on kunagi mingil otstarbel pinnast kaevandatud. Taimestik osutus kah parajaks segapudruks. Niipalju võis järeldada, et õõskeel armastas niiskemapoolset maad. Peagu üle niidu jäi ette palderjani. Ja vesihaljast tarna mitmel pool ka. Õitseda lillatas isegi käokann. Kuid samuti sekka hobumadaraid ja härjasilmi, suisa nurmnelke õilmitses. Ja kollast mesikat ja ristikuid ja pajuvaaki ja käbiheina ja keda kõike veel. Ala ühes servas algas juba nõoniit sinihelmikatega. Tükati lõi kõrget rohustut jäneskastik, võsavõtukohtades laiutas põldmari. Kased, paakspuud, lodjapuud, toomed ja – imelugu! – mustad sõstrad võsusid neis paigus taas.
Aga käpad? Siinseal tundus eemalt mõni viljunud robirohu vars või pruunika lakktarna põisikupea kergelt õõskeele sarnasena. Ja siis need piklikud teelehed, mis oma käpalisemoodi olekuga kippusid lõpuks lausa ärritama.
Käpalisi ma siiski leidsin. Ühe ilusa roheka käokeele õitsemas (lisaks paar tükki alast väljas). Ja mõned suured käopõlled tihedama kadastiku servas. Ning kahkjaspunaseid sõrmkäppi. Ühes madalamas piklikus lohus jagus viimaseid päris mitu. Muist õitsemist lõpetamas, mõni juba pontsakad rohelised seemnekuprad kasvatanud. Ühe varre oli lehm või keski üles tõmmanud, jättes maa lähedale ühe pikliku lehe alles. See võiks ju õõskeele leht olla…
Kuid muidugi mitte. Ei mingit õõskeelt. Kui teda juba üle kümnendi pole siin nähtud, siis miks peaks minagi sest paigast leidma? Unistada ju võis. Ja üldsegi, ega see õõskeel nii tibatilluke ja maskeerunud ikka kah ole, et tema olemasolul taim kahe silma vahele jääks! Tõsi, keskendusin otsingul pigem madalrohusematele aladele (näed, mis tore sõnajalgtaim maokeel siin olemas!), mis püsinud lagedana ammusest ajast. Hiljem võsast puhastatud ja põldmarja lopsakusega kattunud laikusid ei ole kindlasti mõtet toll-tolli haaval läbi nuhkida. Eks jah, kuidagi peab ju oma tühjade kätega jäämist põhjendama…
Siiski, varasematel aegadel teiste orhideede seas ka õõskeeli uurinud Taavi Tuulik seda liiki päris maha ei kannaks. Kunagi oli tema sõnul ka Jõerannas üks ilus kasvukoht. Ning mõni taim Paope riidale viiva tee ääres mere lähedal. Tegelikult kasvas hästi ka päris tihedas pimedas kadastikus, kus enamasti ei otsita, ikka lagedamatelt lappidelt. Põhiline, õõskeel kardab paksu kulukihti, kadastiku varjus on seda vähem.
Kuigi õõskeeled on praeguse seisuga Hiiumaa taimkattest kadunud, elavad nad edasi paljude mälestustes ja piltidel. Orhideedeuurija Rainar Kurbel jagas selle artikli jaoks lahkesti enda kaadreid Paope rohekatest õõskeeltest. Pildistatud 8. juulil 2009. Tegelikult ikka üldsegi mitte väga ammu olid nad seal olemas…
Kahjuks on rohekas õõskeel Eesti taimkattest kaduv liik. Ta elab hästi veel vaid ühel puisniidul Virumaal ning ühel Matsalu rannaniidul. Ehk jääb ta vähemalt sinnagi püsima.
