Teele Koppel Kui olin jõudnud tagasi oma esimeselt soolomatkalt, võtsin järgmisel hommikul laisalt aega igapäevamugavuste nautimiseks. Vedelesin pehmes voodis hiliste hommikutundideni ja pesin õndsalt üle kahe päeva juukseid. Argipäev oli saanud uue, mõnusa tähenduse ja lubasin soojas köögis hommikukohvi juues, et ei võta elus mitte midagi iseenesest mõistetavana.
Matkamise positiivsed võnked jõudsid vähehaaval igasse minu elu valdkonda. Suurima taipamisena võtsin matkalt kaasa selle, et olen elus nii palju rohkemaks võimeline. Miskipärast oli see teadmine töö ja pidude vahele kadunud ning tundsin suurt tänutunnet, et Hiiumaa männimetsad ja liivarannad mulle seda meelde tuletasid. Julgesin imekombel taas suurelt unistada ja planeerida ning teadsin, et head asjad juhtuvad, kui ohjad enda kätte võtan.
Matkamine küll ei lahenda kõiki olmeprobleeme, aga paigutab need teisele perspektiivile. Pole mingi ime, et metsakümblusest on Jaapanis
Shinrin-yoku termini all saanud teaduspõhine teraapiavorm, mida peetakse tervise nurgakiviks ning et USA-s ja Kanadas kirjutavad perearstid antidepressantide asemel välja rahvusparkide pääsmeid. Loodus ravib, selles pole kahtlustki, ja usun, et ka paljud eestlased leiaksid nii mõnelegi tervisemurele matkates lahenduse.
Juba asjaolu, et matkale minnes ei mahu kotti sülearvuti ja metsas ei ole internetiühendus igal hetkel kättesaadav, annab võimaluse ajul kõigest üleliigsest puhata. Sinise ekraanivalguse asendamine loomuliku päevavalgusega sätib paika ka looduse poolt antud unerütmi. Lisaks on pikalt, kuid aeglases tempos liikumine üks parimaid rasvapõletusvõimalusi, õues liikudes laeb päike meid vajaliku D-vitamiiniga ning teeb pai ka nahale.
Kui vähegi julgust, soovitan metsa minna üksinda. Rajal olles ei pea kellegi järele ootama ega oma valikuid põhjendama. Piisavalt ambitsioonika distantsi puhul mõjub lõpp-punkti jõudmine eneseületusena. Hiiumaa metsade vahel üksinda uidates sain üle hulga aja teha kõike oma tujude ja soovide järgi. Sõbraks pidin saama vaid iseendaga ja tegema endast lähtuvalt olulisi otsuseid, et saada söönuks, joonuks ja jõuda õhtul telkimiskohta.
Ei saa salata, et olin matkamise tervendavatest mõjudest lummatud. Unistasin ka kodus matkapliidil valminud nuudlitest, telgis magamisest, üksinda olemisest ja metsas kõndimisest. Ootasin pikisilmi päeva, millal uuesti rajale saan.
Nädala pärast olingi paika pannud oma järgmise matkaplaani ja kuupäevad – juuni viimasel nädalal ja vahetult enne jaanipäeva võtsin eesmärgiks kõndida kahe päevaga Hiiumaa läänetipust lõunasse, Ristnast Emmasteni, kokku umbes 60 kilomeetrit. Ma ei teadnud veel, et sellel matkal ei lähe kõik plaanitult, ent vähemasti möödusid sellele eelnevad päevad suures ootuses.
