Jälgi meid

SUVI

28 kilomeetrit Kärdlast Mangu rannani ehk päev, mil ma matkamisse armusin

Teele Koppel
TEELE KOPPEL
matkasell,
www.forevernature.ee

16. mai hommikul ärkasin äratuskellata. Oligi see päev kätte jõudnud. Minu kõige esimene matkapäev. Ees ootas Hiiumaa põhjatipp ja plaan oli kõndida Kärdlast Mangu rannani.
Tähtsa päeva puhul oli ema hommikul sõrnikuid küpsetanud, mida me vaarikamoosiga kohvi kõrvale enne teele asumist sõime. „No vaatame, kas ikka kohale jõuad. Kui vaja, saame sulle ükskõik kuhu järgi tulla,“ ütles ta juba mitmendat korda.
Teadsin, et ema süda muretseb. Ja eks põhjusega. Polnud minagi sada protsenti kindel, kas elusalt ja ihuüksinda kolme päevaga Ristnasse jõuan.
Vabaduse ja Tiigi tänaval esimesi kilomeetreid kõndides ei suutnud ma lõpuni uskuda, et olen teel ning elevusest eesootavate päevade ees surisesid peakukal ja varbaotsadki. Olin selleks matkaks nii valmis.
Kärdla linna tänavad vahetusid peagi lõhnavate männimetsadega ja ranna­joonega. Võtsin jalanõud jalast ning jalutasin paljajalu krudiseva liiva peal Tõrvaninast Lehtma rannani. Olin unustanud, kui eriline see Hiiumaa põhjatipp oma helesinise mere ja valge liivaga on. Mõtle vaid, hiidlasi on õnnistatud kahekümne kilomeetri pikkuse rannaäärse matkateega, lihtsalt kõnni! Peagi paistiski nuka tagant kätte Tahkuna tuletorn ning ööbimiskohta oli jäänud veel umbes kuus kilomeetrit.
Ees ootas aga kõige suurem enese­ületus ehk öine telkimine. Otsustasin telkida Mangu rannas asuva Randmäe puhketalu hoovis, kus olid olemas ka teatud mugavused koos duši ja kööginurgakesega. Mind rahustas mõte, et saan ükskõik mis mure korral talu uksele koputada ja pererahva kaissu pugeda.
Naljakas, kuidas hirmud öösiti ja üksi metsas olles nii suureks kasvavad. Iga väike krabin ja tuuleiil manasid mu silme ette kõige hirmsama õudusfilmi stsenaariumi. Ja pärast tunniajast magamiskotis vähkremist juhtus muidugi kõige hullem – mul tuli pissihäda.
Öösel telgist välja minemine on matkamise juures üks väheseid asju, mida tänaseni pelgan. Tihti mõtlen, et kui telgiukse lahti teen, varitseb mind seal suur karu või hoopis külmavereline sari­mõrvar.
Teadsin ka siis, et ükski nendest hirmudest pole päris. Olin maailma kõige turvalisemas kohas. Hiiumaal ei ole karusid ega sarimõrvareid ning kõrvalmajas magavad head inimesed, kes hirmunud matkaselli alati aidata saavad. Kloppiva südamega käisin ma õues ära ja pärast seda võttis minu üle võimust magus uni.
Ausalt, pole paremat asja kui pugeda pärast mõnusat päeva metsas sooja magamiskoti sisse, kõrvus mere loksumine ja männipuulatvades kohisev tuul. Sel ööl üksinda telgis magama jäädes tundsin, et olen üle pika aja armunud. Hiiumaasse ja matkamisse.

Veel lugemist: