Kui Toomas Kokovkin poleks internetti sisselogimisel juhuslikult segi ajanud eesti- ja venekeelset klaviatuuri, siis vaevalt teaksin ma praegu moskvalannast Jevgenija Beljakovast, kes Hiiumaad armastab nii väga…
Aga nii juhtus ja tänu tehtud näpukale avastas Kokovkin internetiavarustes eneselegi suureks üllatuseks venelanna, kes 16 aastat Kärdlas suvesid veetnud, sellest oma raamatus kirjutanud ning kes ühel iseseisvusaja alguse rahvapeol avalikult vabandas kõige kurja eest, mida tema kodumaa Eestile teinud.
Loomulikult ei jätnud Kokovkin nii huvitavat asja enda teada ja nüüd räägib üsna keerulise elukäiguga naine Hiiu Lehe lugejaile, kuidas ta saare avastas ja mis teda siin kinni hoiab.
Ooperilauljast psühhoterapeudiks
Noor ja andekas tütarlaps tahtis saada ooperilauljaks. Ja ainult. Oma tänavu ilmunud raamatus “Isiksuseks ei sünnita” / “Väikesed saladused”, kirjutab Beljakova, kuidas ta elas laulule ja kui õnnelik ta lauldes oli. Siis tuli kiire ja lühike abielu, sünnitusel saadud häälepaelte rebend ja lauljakarjääriga oligi lõpp.
Elada tuli aga edasi ja nii läks Jevgenija õppima režissööriks. Praegu on ta hoopis… psühhoterapeut, kes ühe oma koolitustest, üle suure Venemaa kokkusõitnud õpilastele, tegi sel suvel… Soera talumuuseumis. Konkurss koolitusele oli kolm inimest kohale!
Beljakova on välja mõelnud metoodika, kuidas arendada inimeste loovust. Läbinud tema kaheaastase koolituse, hakkavad inimesed, kes pole kunagi joonistanud, luuletanud ega kirjutanud, seda tegema lausa professionaali kombel. Uskumatuid näiteid sellest on ka tema raamatus. Haiglas ta ka ravis inimesi sellesama metoodika abil.
Beljakova on ülikoolides õppinud veel psühholoogiat ja psühhoteraapiat, kuid ütleb, et režissöörina õpitust on inimeste tundmisel isegi enam abi.
Üks, millega tema ei tegele, on esoteerika. Beljakova metoodika rajaneb teadmistel inimesest ja inimese tööl iseendaga. “Maailm on muutunud väga lihtsaks – kõik tahavad, et ma ütleksin nupu, millele vajutada, et ta siis iseend üles leiaks. Kõik tahavad lihtsat retsepti, aga niisugust retsepti pole olemas ja tegelikult on see pikk protsess,” räägib naine, kelle koolitustel käiakse iseend otsimas-arendamas-leidmas.
Hiiumaa kui teraapia
Jevgenija tütar Nadežda ehk koduselt Nadja on Hiiumaal peaaegu, et üles kasvanud, siin oma suved veetnud, Tiiu Masingu juures tennisetrennis käinud ja oskab hästi eesti keelt. Tema sõnul mõjub Hiiumaa neile, moskvalastele, nagu teraapia.
Just äsja festivali Hiiumaa Kojutulek kontserdilt tulnutena võrdlevad nad Hiiumaad pigem Bachi kui Räätsa ja Tüüri muusikaga. “Siin saarel on kõik harmooniline, siin pole sellist atonaalsust – siin leiab su hing õige koha, tasakaalu, avaneb nagu lill,” kinnitab Nadja Beljakova. “Kui oled Moskvas, siis su hing kord hüppab, kord rabeleb, kord on üldse kaotsis…”
Muuseas oma enam kui 400leheküljelise raamatu kirjutas Jevgenija Beljakova siin valmis peaaegu, et ühe hingetõmbega – ühe suvega. 12 tundi töötas, siis läks merre ujuma, puhkas poolteist tundi… ja nii valmis raamat ilma erilise pingutuseta.
Nii ema kui tütar kinnitavad, et tegelikult pole võimalik Hiiumaad armastama ja tundma õppida ruttu. Et selle saare olemust tajuda, tuleb siia jääda kauemaks. “Inimesed on praegu harjunud palju sõitma – täna Pariis, homme Barcelona, ülehomme Rooma – mida nad seal näevad, ma ei tea. Mul on tunne, et linnad lihtsalt vahetuvad, aga seda tunnet, mida üks paik võib anda, nad kätte ei saa…” oletab ema.
Ja tütar lisab, et kuna ta on noor – tahaks minna ja muudkui tegutseda – on tal siin vahel, eriti vihmaste ilmadega natuke igav. See eest meeldib talle siinsete inimeste sõbralikkus, viisakus, tagasihoidlikkus ja rahulikkus – keegi ei karju kellegi peale, keegi ei sõima, inimesed käituvad turvaliselt.
“Nii on Hiiumaa olemus tegelikult tema inimesed, mitte see koht – kui siin ei elaks eestlased, vaid venelased, oleks siin sama, mis vene külades – vargused, tapmised, sissemurdmised, lapsi ei tohiks endast meetrikauguselegi lasta, kõikjal oleks labasus, räpasus, kaklused. Ka majad ja õued poleks siis nii kaunid ja üksteisest hoolitaks vähem,” on Nadja kindel. “Mitte sellepärast, et ma ei armastaks venelasi, suhtun oma rahvusesse normaalselt, aga kahjuks olen veendunud, et nii see läheks,” ütleb ta.
Ja ema lisab, et venelastel justkui puudub austus üksikisiku ja keskkonna vastu. “Meil on lihtsalt kõike nii palju – maad on palju, inimesi on palju. Kui ka raha on palju, siis arvatakse, et üksikisikut ei pruugigi austada,” lisab Nadja, kes üles kasvanud 15 miljoni elanikuga Moskvas.
Haapsalust Hiiumaale
Kaua aastaid tagasi, siis kui Nadjat polnud veel sündinudki, käis Jevgenija Haapsalus, kus ta juhuslikult sattus Eesti sümfooniaorkesteri peale, mis kirikus salvestas Haydni sümfooniat. Jevgenija palus luba istuda ja kuulata. Märkamatult sai temast orkestri üheliikmeline publik ja abiline. Sealt leidis ta ka uue armastuse.
Ükskord sai armastus otsa, tema võttis naise, temake läks mehele, aga sõprus jäi alles.
Jevgenija sai hiljem tuttavaks ja heaks sõbraks isegi tema naisega, kes oli pärit… Hiiumaalt. Pikka aega oli ka nende suhetes paus, kuid siis hakkas Jevgenija otsima kohta, kuhu väikese tütrekesega sõita ja otsis sõbranna üles.
Hiiumaale kutsuti teda aastal 1996 kui Eesti oli juba mõned head aastad vabadust nautinud. Elu oli siin sel ajal väga vaene. Ja ometi tundis Jevgenija kui ta järgmisel aastal otse ühelt Roomas peetud konverentsilt Hiiumaale saabus, et oli jõudnud koju.
Vabandas Venemaa nimel
Kohe oma esimesel Hiiumaa aastal, astus Jevgenija ühel Rannapaargu juures peetud suvepeol teiste kõnelejate järel mikrofoni juurde ja palus avalikult vabandust kõige halva eest, mida tema kodumaa Eestile teinud. “See oli südametunnistus, mis mind selleks sundis,” ütleb Jevgenija Beljakova oma toonase sammu selgituseks.
Pärast seda nautisid nad Kärdlas natuke aega kangelase oreooli, neid tänati, kutsuti külla, kostitati…
Kui ta aga sellest hiljuti oma blogis kirjutas, tulid Vene fašistidelt [Jevgenija määratlus – HR] vastuseks kommentaarid, milles öeldi, et ta on lurjus ja lollpea ning et tal polnud õigust “za Velikuju Rossiju” vabandust paluda. “Vastikud kommentaarid, ma ei hakanud neid kustutama, aga väga vähesed mõistsid, miks ma seda tegin,” tõdeb naine.
