Karel Aaslepp ja Juss Jaakson tulevad võrre käekõrval lükates Nurste poe ette. Karel hoiab millegipärast võrri pakiraamist kinni nii, et tagumine ratas õhus.
„Mul on sidur veidi tuksis, raske on käima saada,“ põhjendab Karel, miks nad sõites ei tulnud. „Aga muidu sõidab küll,“ kinnitab ta.
Kareli sinivalge võrr on ajaloolise välimusega, ehitatud kunagi laialt kasutuses olnud Riga raamile. Jussi must sõiduvahend on aga klassikaline jalgratta raami peale ehitatud võrr.
Võrrid kipuvad tihti lagunema ka, seekord oli Kareli omal järgi andnud sidur, mistõttu tuli liikumiseks tagumist ratast veidi kergitada. | Raul Vinni
15-aastastel poistel on võrriga sõitmise kogemus juba hea mitu aastat. „Papsil oli võrr olemas ja proovisin sõita. Hakkas meeldima,“ räägib Juss.
Juss on natuke ka selles süüdi, et Karel võrriga sõidab. „Külas olid kõigil võrrid olemas ja ma olin ainuke, kellel oli veel jalgratas,“ meenutab Karel. Esimest korda elus istus ta just Jussi sõiduvahendi selga ja hakkas meeldima. „Siis hakkasin vanemaid moosima, et see mootorikomplekt endale saada ja lõpuks siis sünnipäevaks sain,“ räägib Karel oma võrri saamislugu.
Poiste võrrid pole sellised, et lähed poodi ja tuled sealt tuttuue kaherattalisega välja ja kukud sõitma. Endal tuleb näpud õliseks teha ja võrr valmis ehitada, enne kui sõitma hakkad.
„Mina õppisin oma onu pealt ehitama, nüüd jagan ise ka juba matsu,“ naerab Karel. Võrre remondivad nad Jussi juures. Karel räägib, et viibki varsti oma võrri Jussi töökotta, et vigane sidur korda sättida. Sidur läks tuksi siis, kui mootori ära vahetas. Tänu sellele, et poiste enda sõpruskonnas on palju võrrisõitjaid, aidatakse üksteist võrride parandamisega ja varuosade leidmisega. Ja neid ikka kulub.
Võrri ehitamine pole poiste sõnul teab mis keeruline ülesanne. Mootorikomplekti, mida saab veebist tellida, võib kinnitada mistahes raami külge. Olgu selleks siis võrri oma nagu Karelil või kodus kuuris vedelev vana jalgratas.
„Pole väga raske, lihtsalt mootor peale, ühendad asjad ära ning sõidab,“ seletab Karel. „Sõltub, kui kiire mees oled.“ Juss ütleb kõrvalt, et tal läks oma võrri ehitamiseks tunnike. Karel nendib, et natuke keevitamist tuleb kasuks, et jupid kõik raami küljes püsiks.
Mootorikomplektid tellivad poisid Hiinast. „Eesti poed ka müüvad, aga kallimalt,“ seletab Karel. „Kui Hiinas saad komplekti saja euro ringis, siis Eestis müüakse kahesaja euro piires,“ lisab Juss juurde. „Komplektis on kõik olemas – mootor, gaasid, summutid,“ räägib Karel. „Kui mootor peaks katki minema, siis saab Eestis 35 euro eest uue mootori ja võrr sõidab edasi.“
Karel nendib, et kokkuvõttes oleks nagu odav sõiduriist, aga kui parandamine väga tihedaks läheb, siis on hobi päris kallis.
Kareli võrri juures saavad kokku aastakümneid vana raam ja uus mootor. | Raul Vinni
Võrride lagunemine pidi olema pigem reegel kui erand. „Kõik! Otseses mõttes kõik,“ ütleb Juss kindlal häälel, mis laguneb. Karel muigab, et lagunemist tuleb tõepoolest üsna tihti ette. „Võrr kõige usaldusväärsem masin pole,“ võtab ta naerdes teema kokku ja lisab, et päris iga päev ikka näppe õliseks teha ei tule, mõni päev jääb vahele ka.
Ehitatud võrre on poistel olnud mitmeid ja müüdud on ka teistele huvilistele. Võrride väärtus ulatub Jussi sõnul kolmesaja euro kanti. Karel lisab kiirelt juurde, et vene raamid on kallimad ja sõltub ka, mis mootor peal on. „Kui on õige vene raam, originaaljupid ja vene mootor, siis saab isegi 600 kanti küsida,“ teab Karel.
Poiste võrrid on turistide jaoks põnevust pakkuvad turismiobjektid ja nii mõnigi pea pöörab mööda vuravale võrrile järele.
Reklaam. Lugemise jätkamiseks palun liigu edasi.
„Mul on isegi siukest asja ette tulnud, et mingi turist tahtis kohe ära osta. Kolmesaja euro kanti pakkus, aga ära ei raatsinud siiski müüa,“ meenutab Karel.
Võrr pole poiste jaoks mitte ainult hobi, vaid ka igapäevane liiklusvahend. Võrriga sõidetakse nii kooli kui ka sõprade poole. Koos käiakse ka Nurste krossirada proovimas, aga võrriga seal eriti sõita ei kannata.
Kõige kiirem sõiduriist võrr muidugi ei ole ja punktist A punkti B sõitmiseks peab aega varuma. „Üle 25 km/h ei tohigi võrriga sõita. Põhimõtteliselt saab rattaga ka kiiremini sõita,“ naerab Karel.
Kõige kaugemal on Karel enda võrriga ära käinud Kassaris ja Männamaal. „Emmastes on ka väga palju käidud, aga kaugemale pole jõudnud. Kärdlasse siit pole veel sõitnud,“ lisab ta. Jussi võrri paak on veidi väiksem ja Nurstest Emmastesse ja tagasi on tema jaoks paras ots.
Kooliajal on poiste sõnul kooliesine võrre täis. Sõprade seas on enamustel poistel oma võrrid olemas. „Meil on siin ka selliseid aegu olnud, kus Nurste poe parklas on olnud 7–8 võrri korraga,“ kiidab Karel, et jalgratastele tookord ruumi ei olnudki.
Lõuna-Hiiumaa on võrrimeeste kants. „Kuskil mujal Hiiumaal pole neid eriti tähele pannud, aga siin sõidame kõik nendega ringi,“ räägib Karel.
Poiste arvates on võrride lugu alguse saanud Emmaste põhikoolist. „Kõik on ühe kooli õpilased ja kõigil on võrrid olnud. Sõitmine hakkab meeldima ja siis soetatakse endale ka,“ arvab Karel.
Karel (vasakul) hakkas võrri tahtma siis, kui oli Jussi omaga sõitnud. | Raul Vinni
Kui saaks ja kütet jätkuks, sõidaks Juss võrriga iga päev. Sõitmine sõltubki enamasti sellest, palju bensiini parasjagu käes on. Kütet ostavad poisid endale ise või lunivad vanematelt. „Kui isal on vaja muru niita, siis ta läheb bensiini ostma ja toob mulle ka,“ räägib Karel „Muruniiduki paaki pole ma pidanud veel tühjaks imema, et bensiini saada.“
Kiivrid on poistel korralikult peas. Tõsisemaid õnnetusi pole ette tulnud. „Sõitsin vaid sõbrale otsa,“ naerab Juss. „Võibolla ainult talvel vahepeal jää peal libiseb, aga muud pole olnud,“ lisab Karel. Talveks jäävad võrridele samad rehvid alla, mis suvelgi kasutusel. „Mingid talverehvid on võrridele küll olemas, aga jätame ikka samad rehvid alla,“ seletab Karel. „Talvel on, jah, just kõige lahedam nendega sõita, saab driftida.“
