Vähelaidu edelarand on kogu Edela-Hiiumaal ainus omataoline. Ei ole küllap seal teist nõnda vägevat, kõrget ja laia kivinõlva avamerele julgelt vastu seismas.
Vaadates seda suures osas paekivitükilist veert, lääneneeme pool lausa laia lagedat klibumaad, tekkis küsimus, kust ometi see kõik siia kokku sai? Aluspõhjapaas lasub ses paigas ju mitmekümne meetri sügavusel maapõues. Lubjakiviavamused lähipiirkonnas puuduvad täielikult. Nojah, muidugi, seal Saaremaal kerkivad uhked dolokivipangad. Aga kuna hööveldavad liustikud kulgesid loode poolt, siis sealt ei saa pärineda kivikildugi. Ju siis pärineb see kraam kaugelt merepõhja Balti klindi servast.
Päris puhas paeklibudik Vähelaidul siiski pole. Näiteks nagu looderanniku Külalaiul, kus meri murrab rannapiiri paepõrandast üha lisa. Vähelaidu klibumaal jagub sekka graniiditükke ja kruusakive ning veepiiril päris korralikult rändkive-rahne, seas sametisi tuderloa laike. Neeme pool kerkib õige arvestatavate mõõtmetega rahn. Aga valdav mulje sest maastikust on justkui klibulool. Kivistisigi jagub. Oma eelmisel Vähelaidu retkel leidsin siit täpipealt kilpkonna kilbi kujulise fossiili, mistap nimetasin paiga Kilpkonnaneemeks.
On hea, et niidu taastamisel Vähelaidu lääneotsa ikka kadastikku ja männipuid kasvama jäeti. Paar-kolm mändi näevad graafiliselt maalilised välja. Neist üks kasvab otse kliburanna harjal. On tuultest lääpas, ent väga tiheda kompaktse võraga. Teatud nurga alt meenutab ta itaalia mändi ehk piiniat.
Samas valli taga lohus laiub lagedaks raiutud ala. Pärandniitude kaart ütleb selle kohta: lubjarikas aruniit. Tõttöelda
see saigi nüüdse retke peamiseks ajendiks. Kujutlesin, et siin võiks kasvada rikkalikult käpalisi. Unistuses kangastusid koguni punased püramiid-koerakäpa pallikesed. Lõppude lõpuks ülemere Saaremaa servas on nad ju olemas. Noarootsis ka. Miks ei võiks juhtuda ime ja sel edela-kirde teljel üks koerakäpa uduseeme maha poetuda ja hea kasvumaa leida?
Muidugi polnud siin mingeid koerakäppi. Ainult ristikunutid meenutasid neid pisut. Ja üleüldse ei silmanud ma Vähelaidul ainsamatki orhideed. Imelik lugu tegelikult. Igasugu muud, tavalist kraami, kasvas sel aruniidul loomulikult maa ja ilm. Hobumadar, nurmenukulehed,
suureõiene kellukas, koldrohi, raudrohi, naistepuna, valge ja punane ristik, nõiahammas, hõbemaran ja roomav maran, maarjalepp, näär, vesihaljas tarn, kastekaer… Kõige erilisemad näisid varretud ohakad. Natukese kaktuse moodi nõeltehunnikud, ilustuseks avanenud mõni pehme lilla õisik.
Vähelaidu vastasrand tema põhjapoolsel küljel on rohusem. Siin hõbetas koirohupuhmaid. Paiguti noolis meri ometi siingi paljastuvat klibu. Üle lahe paistis hästi kätte Suurlaidu. Suurem ja suurema metsaga, rannik aga valdavalt lopsaka rohustuga kaetud. Tolle põhjaserval pidada siiski ka ilusat kivist randa jaguma. Jäägu see mingi järgmise retke varuks!
Kavatsesin Vähelaidu läänetippu kõndida, ent ühtäkki avastasin, et ma pole siin üksi. Nähtavale ilmus terve pärismaalaste koloonia. Igat värvi sarvilisi, kes mind nähes teravdatult uudishimulikuks muutusid. Meenus Kohviveski lause teada-tuntud filmist: “Üle kõige elus kardan ma lehmi.”
Igatahes jäi neemeots ära ja põikasin targu läbi kadastiku tagasi edelaranda. Tõesti lai klibukõrb valitseb siin! Kadastiku eel ja seeski levib alasti liivamaa.
Eemalt paistis kutsuv küngas, nõlv lubikatuttidega kaetud. Tipust avanesid toredad vaated. Künka teises servas paljastus suurtest ümaratest raudkividest müüritis, millest enamus küll kokku varisenud. Mis ehitis see kunagi olla võis? Militaarid kippusid ikka betooni valama, see näis justkui vanem ja maalähedasem. Ega ei osanudki midagi tarka välja mõistatada. Aga noh, vahel on müstiline teadmatus huvitavamgi kui lõplik tõde.
Kavatsesin veelkord toda lubjarikast aruniitu lähemalt inspekteerida, ent paraku olid vahepeal selle sarvikud okupeerinud. Ja mitte ainult. Neil näis olevat tõsine kavatsus mind põhjalikumalt üle kaeda. Nihkusid ja nihkusid lähemale, silmad mu suurt kasvu tagasihoidlikule isikule otsekui naelutatud. No sellised tähelepanuavaldused mulle ei istu! Seda neile valjul häälel ka teatasin. Ja taandusin “oma” ilusa piiniamänni alla kaitsesse.
Rünnak jäi siiski õnneks ära. Sarvikud imbusid aegamisi kadastiku varju ja nii võisin tagasiteele asuda. Ise niidul sekka silmi teritades. Mõtle kui tore, kui siin äkiste üks õõskeel ette jääks… Just sellisel rannaniidul kivide ümber nad Matsalus kasvavadki. Nojah, olin vahepeal vist
liiga palju suhelnud kirglike orhideeuurijatega. Mis õõskeelt siit Vähelaidust!
Aga muidu oli see maanurk seal Hiiu saare edelaservas üks igatepidi ilus ja väärt koht. Kindlasti tasuks kunagi taas tulla. Näiteks mingil veidi varasemal ajal, kui kiviliivase sääre peal kõik need rotivastased imerelvad ehk harilikud rassid on enda tumepunased õied avanud. Sel 20ndal heinakuupäeval oli nende jaoks juba kahjuks hilja.
Tagasi vaadates nägin taas lagedale ilmunud kirjut sarviliste karja. Tjah, oleks nemad minnes seal sedasi vastas valitsenud, vaevalt söandanukski Vähelaidu trügida…
