Sõidame Kresnast bussiga veidi lõuna poole Strumjani.
Sealt jalgsi mööda silda üle Struma jõe. Mikrevo servas haljendab plaatanipuisniit ja eesel nosib mahlakat rohtu roosas õiepilves väikese tamariskipuu all. Milline eksootiline pilt!
Mikrevo on järjekordne punakivikatuseline asula. Väga palju elab siin mustlasi. On lõunane aeg, väike siesta keset peaväljakut laiutava plaatani all. Tüve läbimõõt 4 jalga, metsas nähtutega võrreldes ei üllata, aga võimsalt laiuv on ta igatahes. Ümber plaatani on pingid, mida kasutame lebamise lavatsitena. Veekraanid sirisevad siinsamas. Kohalikud istuvad välilaudade taga, üks seltskond taob kaarte. Vaikne muusika tümpsub, tasane jutusumin, linnud siutsatavad, koerad magavad platsil. Laisk õhkkond. Ehtne lõunamaine oleskelu. Laiutav plaatan annab sellele erilise Kreeka või Türgi või Iraani meeleolu juurde.
Hõbepärnade ja seedrite tüved on valgeks lubjatud, plaatanit on sellest õnneks säästetud. Tüvedega tääkliiliad turritavad. Siin lähedal asub värvitamme (Quercus coccifera) põhjapiir, aga haljastuses ei kasutata seda toredat igihaljast põõsaspuud üldse.
— Kõmbime Mikrevost põhja, Kamenitsa poole. Kuramuse mustlaspoiss hakkas kõrval käima. Tahab leiba. Annan ühe leevi maksva koguka pätsi, olengi neid liiga mitu varunud. Kuid sellest pole tolku. Mustlaspoiss nõuab lisa. Ikka “lev & lev”, nuiab ta lõputu järjekindlusega. See hakkab ajudele. Ütlen Erkole, et no anna, vaata, kas siis lõpuks jätab rahule? Jah, suhtumine muutub kohe. “Merci,” tänab ta ja teeb üldjuhul peagi minekut.
Sinises pearätis eideke vurab vankris mööda, eesel ees. Või on see muul? Veekraan teeveeres põldude vahel. Juba heina niidetud kuivama. Punased moonid teepervel.
Viit näitab Dolno Gradiše varakristliku episkopaalkiriku suunas. Silt on sõelapõhjaks tulistatud. Hmh? Keerame seda järgides kruusateele, mis kulgeb läbi veinipõldude. Üles künkaneemikule, mis meenutab väga Irboska vana linnamäge. Siin on aga välja kaevatud basiilika kivivundamendi piirjooned. 5.–6. sajand, seega enne slaavlaste tulekut, traaklaste ajast? Varemeid õigupoolest peaaegu polegi, ometi loovad nad isemoodi meeleolu. Ühel sambajunnil on kreeka tähtedes kiri, kõik sõnad jutti kokku kirjutatud. Ei tea, kust see lubjatükk on toodud? Muidu on varemed kohalikust ümarast raudkivist.
Istume veidiks pingil 4–5 m kõrgete värvitammede all. Nende tüvekesed on madalrõmelise koorega, jämedamatel okstel loorberlikult tume ja sile. Osadel isenditel on lehed väga tillukesed. Erinevalt Kresna pargi korgitammedest kaunistavad neid juba punalehised noored võrsed. Võra värvuse poolest on siinsed värvitammed väga erinevad. On heleroheliste võrsetega, on täiesti punaste lehekestega, pisikesed kollased urvad kaunistuseks rippu. Kõik nõlvad on siin täis õhuliselt punakaid ja helerohekaid, tumedate varjudega tammepalle. Ilus. Imelik, plaatanid olid mu jaoks nii loomulikud, siin aga tunnen, et olen tõepoolest lõunamaal. Muide, värvitamm on oma nime saanud kilptäilt Kermes vermilio’lt, kes toitub sellel tammeliigil ja kellelt kunagi saadi hinnalist punast värvi.
Siin asub värvitamme levila põhjapiir. Bulgaarias on vaid paar kohta, kus see liik nõnda lausaliselt vohab. Värvitamme areaali põhjaserv kulgeb väga loogeldes: Hispaania, Provence, Korsika, Sardiinia, Sitsiilia, Itaalia mandril ainult Otranto “saapakontsal”, Dalmaatsias, Lõuna-Bulgaarias, Lääne-Türgis ning huvitaval kombel ka eraldi kaugel Krimmis. All Struma jõe servas paistavad mõned noores punakas lehes plaatanid. Värvitammed ja plaatanid – Itaalias kohtab sellist pilti ainult Lõuna-Sitsiilias. Teisel pool Vahemerd leidub värvitamme näiteks Iisraelis, Liibüas ja Alžeerias.
Värvitammepallilistel järsakutel paljandub tükati punast kruusa. Õissaare valged õiepallid õitsevad (no on lause!). Ennist tulles lõi ninna head õrna aroomi. Jasminum fruticans ei pidavat ju lõhnama? Siiski lõhnab! Väikeste kollaste õietähekeste sooja ilmaga leviv aroom on suurepärane taust, samuti nagu veidralt sirtsuvad tirtsud. Tsikaadid need küllap pole, aga väga lõunamaine on see kõla küll.
Värvitammede all kohtab ruskuseid, siin-seal igihaljast asparit. Kresnas nii tavalist fillüüreat siin aga imelikul kombel pole ühtegi. Tammedel ronib koeranaeris. Puukeste all on ohtralt vanu tõrusid. Väidetavalt pidavat värvitamm Bulgaarias tõrudest halvasti paljunema, peamiselt uueneb võsudega.
Leidub punaseid kadakaid, sarikhernepõõsaid. Eestis harva kasvatatav paarimeetrine euroopa põisakaatsia (Coluthea arborescens) ilutseb praegu suurte kollaste liblikõitega. Siin on tema kodumaa.
Teeme tiiru ka ülal künkalael. Aina värvitammed, sekka ka paliuruseid ehk asteltürne. Järsku… kilpkonn! Oo, elus esimest korda näeme kilpkonna looduses. Ta ei tõmbagi pead sisse, pilgutab vaid äraootavalt silmi. Kilp max 8 tolli pikk, pruun, tükati mustjaid laike. Tegu peaks olema lõunaeuroopa kilpkonnaga (Testudo hermannii), kelle elupaigana siin Struma orus on mainitud just värvitammetihnikuid. Peale pikka mõtlemist hakkab kilpkonn astuma. Surudes end puhmarohust läbi, otse tihnikusse, nagu tank. Edasi lopsakrohulises orundis näeme mitmeid pikalilamandunud rohu jutte looklemas – kilpkonna kulgemise teed.
Kägu kukub tükati ja tavaliselt nagu Eestis. Siis aga äkki: “kuk-iii-u”, milles keskmine silp venib kiuksatusega üles. Selline türgiliku idamaise kaebliku laulumaneeriga kägu.
Telgi paneme basiilikavaremete kõrvale, kus on hea tasane murune plats. Silma jääb mustrilise lehega maarjaohakaid. Maasikad õitsevad. Värvitamme ja tseltise kõrvalt avaneb vaade üle Struma oru vastas Pirini mägede lumistele nõlvadele. Vajuv päike kuldab neid parajasti. Peaaegu täis kasvanud kuu ujub juba üleval.
Liivateeliigid lõhnavad astumise all. Nägime ennist rohelist sisalikku. Täpiline ereroheline kere nagu ebaloomulikku värvi plastiliinijunn, eresinine kurgualune. Küllap Euroopa suurim, värvikaim ja ilusaim sisalik.
Paar vihmatiba. Oh, sääsed. Hämardub. Värvitammede pallsiluetid tõmbuvad mustjaks. All orus liiguvad autode valgustäpid Sofia-Ateena maanteel. Tsikaadlikud sirtsutajad jätkavad oma kontserti.
