Erakogu Kirjanik Pamela Maran võttis möödunud suvel ette pöörase väljakutse ja kogus kokku saja vanaema lood ja tarkused. Ta külastas 12 kuu jooksul sadat vanaema, pani kirja nende mälestused ja tarkused, tegi memmedest fotod ning kirjutas kokku suure vanaemade raamatu. Kirja said ka seitsme Hiiumaa vanaema lood.
Üks Hiiumaa vanaema, kelle lugu raamatukaante vahele talletatud, on 101aastane Liidia Piilberg. Piilberg jättis oma krapsakuse ja terava mõistusega autorile kustumatu mulje ning pani ta isegi üle küsima, kas Liidia ikka on 101aastane. Piilberg on ühtlasi ka vanim vanaema, kelle lugu raamatus kirjas.
Vanaemade lood raputasid autorit vahel hingepõhjani, kuid saadud kogemust ja raamatusse kogutud elutarkust peab ta hindamatuks. “Kohtasin Järvamaal vanaema, kes sai välgutabamuse; Hiiumaal vanaema, kes elas üle lennuõnnetuse; Lääne-Virumaal vanaema, kes päästis veerand Eestimaast; Valgamaal vanaema, kes põgenes Leningradi blokaadist; vanaemasid, kes veetsid nooruse Siberis ja kümneid-kümneid teisi, kelle lood on tõepoolest uskumatud ja põnevad,” loetles Maran.
Kirjutama ajendas vanaema surm
Raamatut ajendas Maranit kirjutama tema enda vanaema surm. “Mamma elas Siberis ja naasis lastega Eestisse 70ndatel. Mõtlesin tihti, et oleks huvitav tema lugu kirja panna, kas või perearhiivi,” rääkis autor. Kirjaniku vanaema suri paraku ootamatult, jättes Pamela südamesse kahetsuse, miks ta oma plaani küll ellu ei viinud.
Siis taipas ta, et Eestis on tuhandeid peresid, kes võib-olla ei oskagi neid lugusid talletada. “Mul aga on see võimalus jäädvustada ühe põlvkonna mälestused ja tarkused, mis paarikümne aasta pärast on jäädavalt kadunud.”
Maran leiab, et raamat “Eesti vanaemade lood ja salatarkused” on kindlasti üks ajalooline ürik, mille väärtus ajaga aina kasvab.
Sõjalugudest retseptideni
Marani sõnul on raamatus nii sõja- kui armastuslugusid, ka vanu retsepte ja vanarahvatarkusi, mille järgi pool sajandit tagasi toimetati. “Neist lugudest saab kõige täpsema ülevaate Eesti lähiajaloost,” märkis ta.
Põnev on see, et läbi vanaemade lugude näeb eri vaatevinkleid – keda küüditati, keda sunniti küüditama, kes oli kolhoosis boss, kes alluv, kes õpetas Nõukogude korda austama, kes seda jälestas. “Mind pani see paljuski veelgi enam mõistma müntide eri tahke. Ma pole Eesti ajaloost paremat koolitust saanud kui nendest intervjuudest, rääkimata naise hinge veelgi sügavamast mõistmisest,” ütles Maran. Tema sõnul oli teekond raamatut kirjutades ääretult põnev.
Kogu projekti rahastas ja kirjutas Pamela Maran ise.
