Saaremaa kirderannikul kulgev maantee on üks ütlemata tore tee. Selline kuidagi vanaaegne, ehkki nüüdseks kõva katte peale saanud.
Siin on veel alles endisaegsed betoonist kilomeetripostid. Vast nii paarikümne aasta eest seisid taolised ka koduse Kärdla-Nõmba-Käina maantee ääres. Kuniks need üles kisti ja eblakate metalljunnidega asendati. Milleks?
Ka ei nühita siin Leisi-Orissaare vahel ülemäära tihti teepervi niidukiga üle. Ja katki pole sellest midagi, hoopis ilu õilmitseb! Nagu lõputupikad lillepeenrad ääristavad asfalti. Eeskätt valendavad ohtralt metsporgandid, lillatavad jumikad, kollendavad naistepunad, kuldvitsad… Orissaare pool lisandub helesiniseid sigureid.
Haapsu-Pulli küla piiril tabas mu pilk midagi väga kummalist. Tuuleveski metsas! Jah, tõesti. Maakividest hollandi veski koonus, ümber sirgetüveline männik. No mõistagi ei ehitatud tuulikut algselt sedasi keset metsa. Kunagi pidi siin hoopis lagedam koht olema. Ja oligi. Netist võib leida foto 1930ndaist, kus hiljuti ehitatud tuulik seisab keset karjamaad, eemal madala kadastiku taga paistmas meri. Nüüd ei paista merest kriipsugi. On vaid korralik mets.
Tuuliku tiivad pole enam säilinud, kuid kere on ilusasti korda tehtud, plekkluugid avadel ees ja katus peal. Esimene korrus on madala tammelaega. Redelist üles ronides võib kitsast avast kaeda sisse teisele korrusele. Kokku on tuulikul kolm korrust, sisustust ei ole säilinud. Muide, see Vainu tuulik on Eesti kõige pisem hollandi tüüpi tuuleveski.
Tuuliku lähedal roosatab paari meetri kõrgune rändrahn, sammal ja kivi-imarad turjal, pooppuu ühes küljes naaldumas. Üks pooppuu siin männikus on sirgunud aga juba vaat et 15 meetri kõrguseks. Kui suuri pooppuid trehvata, siis kus veel kui mitte Saaremaal!
