Kaardilt vaadates torkab silma Mulgimaa väikelinnade kett. Mujal Eestis teist säärast polegi. Algab see õigupoolest juba Kilingi-Nõmmega, järgneb pisike Mõisaküla Läti piiril, seejärel Mulgimaa pealinn Abja-Paluoja, järgmisena end meepealinnana reklaamiv Karksi-Nuia.
Siis tuleb natuke rohkem suuremate asulateta maad, kuni Tõrvani välja. Kuid ei, seekordsel läbisõidul pakkus üllatuse Ala. Hea küll, vaid paarisaja elanikuga küla, ent huvitavalt tiheda kogumina. Selles linnakeste ahelas eristub Karksi-Nuia oma ajaloolise linnusemäe ja varemete poolest. Kuid siia jääb teinegi linnamägi, Tõrva lähistel Helmes.
Helmest olen elu jooksul vaid paar korda liinibussiga läbi sõitnud. Mõistagi on pilku paelunud seal otse maanteeäärsel künkal kerkivad linnusevaremed. Sedakorda sai siin peatus tehtud, et jalg maha panna ja põgusaltki ringi vaadata.
Ka siin paistis üks masajas lai poolkelpkatusega kivihoone, teispool maanteed. Selle kandi majad viivad mõtted juba Läti poolele. Põhja-Eestis ei ole taoline stiil teps mitte nii laialt levinud.
Linnuse sissepääs asub selle lõunaküljel. Kunagi viis sinna kivisammastel sild, millest on aimatav jäänus tänini alles. Kuid enne linnusesse ronimist torkas silma paremal valendav silt. Rada laskus võimsasse sälkorgu. Siin asub Helme ohvriallikas. Tasa-tasa voolab maa seest välja pisike allikaojanire, millele laiendatud kohale on kunagi ehitatud puitrakked, mis nüüdseks samblasse kasvanud. Ojakese sängi oli keegi hiljuti puhastanud. Vaatasin seda vähest vett ja mõtlesin, et ju oli läte minevikus veerohkem. Paljud meie allikad on tänapäevaks kokku kuivanud. Küll maaparanduse, küll teab veel mille tõttu. Oma kunagist kuulsust ja pühadust arvestades pidi seegi siin kindlasti veerikkam olema.
Muide, ühe rahvajutu järgi saanud Helme oma nime just siit. Et pesnud kord neiu end allikal, kaotas oma helmed vette ja kätte enam ei saanudki. Peale seda muutunud ta näonahk aga siidpehmeks. Sestpeale levis lätte tuntus üle kihelkonna ning kaugemalegi. Allikat hakati nimetama Helmede allikaks ehk Pärliallikaks. Ja sellest tuligi ümbruskonna nimi – Helme. Ilus lugu ilusas kohas. Vaata, kuis vahtrad olid just õide löönud ja kõikjal maas, veerudel ja üleval linnusehooviski särasid kollased ülased… Kollane ülane seostub mu jaoks rohkem Lääne-Eesti kevadiste saludega. Nüüd siis ka Helmega Mulgimaal.
Linnusevaremed üllatasid. Neist on märksa rohkem alles, kui ma arvasin! Maanteelt näed vaid paari müürisammast. Siin üleval avanes seevastu terve maakiviste müüripiikide galerii, justnagu iselaadsed skulptuurid. Ning muude varemetükkide kohta kirjutasin päevikusse, et need on nagu omaette “skulpturaalsed figuratsioonid”. Ehkki toda viimast sõna kasutatakse sootuks muusikas. Pealekauba on terve pikk terviklik müür idaservas säilinud. Ning isegi mõni aknaava.
Jõudumööda on linnusevaremeid konserveerima hakatud, et päästa, mis päästa annab. Veel nõukaajal tuli siin ette varinguid.
Ometigi on tänini selgelt näha, et muiste ümbritsesid ruumid kogu ringmüüri sisekülge. Sellist tüüpi nimetatakse mantelringmüürlinnuseks.
Võis see künkatipul trooniv kaitseehitis kunagi ikka alles muljetavaldav välja paista! Rajati see ordulinnus muinaseestlaste linnamäele arvatavasti 14. sajandil. Huvitaval kombel jäi Helme linnus Liivi sõjas peagu puutumata. Siis aga – paganama rootslased! Kartes linnuse võimalikku venelaste kätte sattumist lasid nad selle aastal 1658 heast peast õhku. Phähh…
Linnuse ringmüüriasemelt avaneb kõige uhkem vaade loodesse, maantee poole. Rohurohelise oru põhjas silmuskleb väikse oja hõbedane pael. Mu kaaslane rääkis, et siinne paik on talle vana tuttav. Mäletab, kuis see org veel puid ja padrikut täis oli ning seda lagedaks raadama hakati. Et oli ikka kole vaatepilt ja ta kahetses, et miks küll säärane kole laamendamine. Ent nüüdseks on tulemus väga ilus. Muide, linnamäe kõige suurem suhteline kõrgus on idaküljel, kus Helme oja lamminiidult linnusmüürijalamini tuleb ära 20 meetrit. Just sinna me järgmiseks kavatsesimegi liikuda. Enne jäid aga ette Helme koopad.
