Kui lapsed peale koolipäeva oma trenni Kärdlas olid lõpetanud, tekkis plaan päikesepaistelisest ilmast viimast võtta. Käies peas läbi ümberkaudsed põnevamad kohad, meenus, et ei ole Hiiumaa kõrbes ehk Eesti suurimas liivikus – Kaibaldis – tükk aega juba käinud. Laste mälestus viimasest korrast oli üsna ähmane, kuid elevus ja põnevus kirjeldatu vastu vägagi suur. Nii asusimegi teele. Lühikese autosõidu järel juba terendasidki kahelpool teed tikksirged männid pehmel samblavaibal. Peagi hõikas lastes elevus ja äratundmine: „Siin me korjasime pohli ükskord!“ Nii ärkasid mälestused tasahaaval ellu, kirgastusid ja segunesid hetkes olemise võluga. Väike peatus ja metsa apteek avas oma lahked uksed, kus vitamiine otse suhu ja peopessa saime noppida. Pohlade sekka sai isegi mõningaid mustikaid veel korjatud.
Foto: Annamaria Venski
Hingasime endasse värsket metsaõhku ja seadsime sammud edasi juba kõrbe suunas. Peagi paistiski vasakut kätt mändide vahelt taamal teistsorti koloriit. Beežikas või selles õhtuses päiksekumas peaaegu, et isegi kuldne lagendik. Vähemalt tundus see mulle just nii erakordsena. Kohale jõudes kisuvad lapsed trennitossud jalast ja lippavad kilgates liivale hullama. Selles hetkes olles ei suuda ära uskuda, et juba on septembri keskpaik. Mõnusalt soe õhk ja liivaväli talla all mõjub kui ajarännak otse suve südamesse. Esmalt lapsed lihtsalt jooksevad ja tiirutavad ringi, visates hundirattaid ja hüpeldes just nii nagu seda tehakse siis, kui oled avastanud midagi erakordset ja soovid seda kõike endasse ahmida ja talletada.
Järgmiseks ehitavad losse ja veavad liivale sõrmedega oma fantaasialennu saateks sõnad: „Emme, ära vaata, ma teen sulle üllatust!“ Nii valmivad südametest lilled ja kannaga hoolikalt raamistatud rahvastepalli plats. Kahju, et palli ainult kaasas ei ole. Isegi mitte pikniku tarbeks vajalikku. Tõdeme, et tuleb lähiajal uuesti tulla ja siis issi ka kaasa võtta. Sest ka tema peab osa saama sellest toredusest.
Foto: Annamaria Venski
Tunnen end otsekui juturaamatus, kus avaneb täiesti omaette maailm. Silkame ridade vahel ringi järjest uutele seiklustele maad andes. Juba ootab ees augu kaevamine ja siis puupulga viskamine ja jalge kohal liiva lennutamine ja rööviku päästmine ja… Nii põnev, nii palju lusti ja rõõmu. Ei ole üldse palju vaja, et luua väärtuslikke hetki ja püsimajäävaid mälestusi. Pisut aega ja loodust ja kohalolu. Ja juba ongi käes uus tegevus. Rõõmu võib pakkuda ka lihtsalt hõikamine ja kaja katsetamine. Liivik mõjub lastele tõelise loomeinkubaatorina. Ideid ja tegevusi tuleb järjest juurde ning näib, et võiksime lõputult siin aega veeta. Lihtsalt huigata ja uidata.
