Nende Ian Buriani sõnadega algab Ave Alavainu sünnipäevatervitus 80. sünnipäeva tähistavale Silvi Õunapile. “Proua Silvi on väike vana tüdruk, kitsaste huulte, elavate silmadega prillide taga, pikemate valgete juuste ja kõlava noore häälega.
Näoilmes on elavus ja lahkus, aga nagu ka mingi imestus, – kuidas on võimalik, et ma nii kiiresti vananen…”
Nii kirjutas umbes kümme aastat tagasi tšehhi kirjanik Jan Burian. Ta räägib oma raamatus “Saared, inimesed, sillad” üsna pikalt Silvi (passi ja kirikukirjade järgi küll Silva) kannude kollektsioonist ja sellestki, et Silvil – millise nime all me teda küll rohkem teame – oli tol korral taas uus hobi: vana mööbli restaureerimine. Tänase lookese pealkiri on ka Burianilt laenatud.
Silvi on terve oma elu olnud kunstnik. Moodsas keeles: rakenduskunstnik, sest kõik oma ideed on ta ise ka teostanud. Ja ideid on tal oma pika elu jooksul olnud oh, kui palju! Ta sai neid ka realiseerida, sest oli elupäevad ametis teeninduskombinaadis. Arvan, et Kärdlas pole peret, kes otseselt või kaudselt Silvi tööde-tegemistega kokku poleks puutunud. Oli ju tema nõuka-ajal ainuke, kelle poole pöörduti nii leina- kui pruudikimpude, nii pärjalintide kui pruudilooride ja pruutkleitide asjus – kõik need olid n-ö viimase peal. Rääkimata ta rõivastest, mis viimseni omadisain.
Mäletan, et kusagil 1970-ndate teises pooles, kui moodi läksid keraamilised pärlid, oli Silvi Hiiu saarel esimene, kes soetas endale savipõletusahju. Vahest sellepärast saigi ta tütar Õnnest keraamik?
Silvi on ka kübarategija ja köösner. Pargitud karusnahad toodi ikka tema kätte, kui kraed või mütsi tarvis oli. Rääkimata tavaliste kübarate vormimisest. Veel: mäletan üht täiesti kodust pidu, kuhu Silvigi kutsutud ja kuhu ta jäi hiljaks (see hiljaksjäämise komme on ka tema ainuke pahe, mida tean), sest… ta oli valmistanud endale spetsiaalselt selle kodupeo tarvis musta, tõelise “hevimehe” pükskostüümi. Nii ta siis seisis uksel tund aega pärast meid, tavakülalisi, kaval nägu ees, silinder peas ja ratsapiits käes. (Viimane võib olla minu liialdus, aga oleks sobinud küll.) Tahtis lihtsalt seltskonda hetkeks üllatada, kuigi see nõudis päevi eeltööd.
Viimastel aastatel on tal jälle uued hobid: ta on teinud heegeldatud kaelaehteid (minulgi on “presidendi lips”, nagu ta seda nimetab), millel raskuseks kas auguga kivid või puidule põletatud pildid. Veel uuem hobi on puudest inimhingede otsimine: ta leiab puusüüst nägusid ja joonistab need välja.
Soovime sellele imetlusväärsele ealisele tüdrukule, kel ülehomme saab aastaid juba 80 ja kes kodanikuna kannab nime Silva Õunap, vintskust ja vastupidavust ning jõudu ja jaksu oma järjest uuenevate ideede elluviimisel. Temale pühendame ka luule- ja muusikapõimiku, mis toimub laupäeval, 21. jaanuaril “Ave vita!”s, sest peale kõige muu on juubilar ka luulelemb.
