Tegelikult peame hakkama vähem tarbima

Erakogu

Indrek Sild, elektriinsener

Seoses päevakorras oleva „rohe­pöörde“ ja Hiiu Lehes ilmunud energeetikateemaliste artiklitega tahan küsida, kui taastuv on tegelikult taastuv­energia. Minu hinnangul taastuvat elektrit ei ole ega saa ka tulema ning lahendus keskkonnaprobleemidele peitub väiksemas tarbimises.

Meie suured tuleviku taastuv­energia lootused päike ja tuul toimetavad tõesti taastuvalt. Selle elektriks tegemine ja edastamine on aga seotud pea 100% taastumatute tegevustega. Teema võiks kohe lukku panna, kui küsida, kas keegi on näinud taastuvat päikesepaneeli või tuulikut? Ilmselgelt ei ole. Kirjeldan siinjuures kulu 1500MW tuule­pargi (millist Hiiumaa rannikule plaanitakse) ehitamiseks. Materjalid (tonnides, suurusjärgud): teras 170 000, betoon 600 000, vask 2400, alumiinium 1500, haruldased muldmetallid 1000, klaas­fiiber 1500 jms. Kaasnevana on vaja võrguühendusi – kaablid, trafod, alajaamad, juhtimis- ja reguleerimisseadmed. Lisaks on vaja kompenseerimis­võimsusi – akupangad, pumpjaamad, superkondensaatorid, fossiilkütustel töötavad reguleeritava võimsusega jaamad, vesinik(!?) vms. Sadamad, laevad, laod, juurdepääsuteed. Kõik koosneb ainult ja ainult taastumatutest ressurssidest.

Kas keegi on näinud taastuvat päikese­paneeli või tuulikut? Ilmselgelt ei ole.

Ülalkirjeldatud seadmestik vajab igapäevast hooldamist ja renoveerimist, eluea lõpul demonteerimist ning utiliseerimist. Elektroonika vajab välja­vahetamist minimaalselt 15 aasta jooksul, samuti tuulikud. Kaablid ja alajaamad kestavad kauem, ehk 30–40 aastat. Kõik see tuleb kuskil teisel­pool maakera kaevandada, rikastada, detailideks töödelda, Eestisse transportida ja püsti panna. Kohapeal ei ole meil praktiliselt midagi. Isegi vajalikku killustikku mitte. Sõltume nii ehitamise ajal kui ka hilisema hooldamise ajal täielikult globaalsest kaubandusest. Järgmiseks võiks ja peaks rääkima meile kõige olulisemast ehk kaasnevast kesk­konna hävingust. Nii materjalide kaevandamise kohtadel (mida me ei näe ja ei tahagi näha) kui ka kohapeal (ökoloogia, müra, visuaal – mida näeme ja tunneme igal juhul). Kõike seda planeerivad ja kavandavad inimesed – mitte­taastuvad kontorid, arvutid, monitorid, serverid, lennu­tunnid, jne, jne. Nimekiri mitte­taastuvatest tegevustest tundub lõputu. Aga ilma „musta energiata“ pole võimalik saada taastuv­elektrit. Ma ei soovi seista vastu uute energiaallikate kasutuselevõtule, aga leian, et „taastuvenergia“ sõna kasutatakse mõtlematult. Samuti pole keegi niiöelda „musta“ ja „rohelist“ energiat päriselt kaalukausile pannud.´Ainus „roheline“ lahendus energiaprobleemile on tarbida vähem, aga sellest ei taha keegi midagi kuulda.

Indrek Sild, elektriinsener