Muhumaa ja Saaremaa läksid Saksamaale ja Hiiumaa Saaremaale. Kui tegemist poleks tõsise murekohaga, võiks selle nimenalja üle isegi naerda.
Eile ei jaksanud kaks väiksemat laeva sõidukeid ülemere vedada ja Heltermaa sadamasse tekkisid järjekorrad.
Vara hõiskasime, et ministeeriumi ja Saaremaa laevakompanii 2006. aastal sõlmitud leping hoiab hiidlastel ühe uue laeva liinil. Leping on leping, aga laevakompanii viib laeva ikka sinna, kuhu tahab ja seda ministeeriumi teadmisel. Kas riigiga sõlmitud leping siis üldse midagi ei tähenda?
Hea vähemalt, et uute laevade ehitus sujub. Samas perspektiiv, et laevakompanii jonnil ja ministeeriumi leplikul pealtvaatamisel taandarenevat laevaühendust tuleb mõlema laevaliini kasutajatel taluda üle aasta, on päris hirmutav.
Niipalju siis siirast murest laevaühenduste kvaliteedi pärast, millest kirjutati Saaremaa laevakompanii e-uudiskirjas. Selle kaks numbrit ilmusid ajal, mil laevafirma käis riigiga kohut ja võitles kõigiti, et saada kätte kolmaski lepinguperiood. Tsitaat Urmas Treieli sulest: “Praamiliiklusega puutuvad igapäevaselt kokku tuhanded saarte elanikud – nende jaoks ei ole muudatused tavapärases liikluses lihtsalt numbrid paberil, vaid igapäevane elu, sõidumugavus- ja kiirus. Ministeeriumis tähendab näiteks 30 autot vähem mahutav laev lihtsalt aritmeetilist nüanssi – reisijatele tähendab see aga 30 praamist maha jäänud autot ning kaotatud tunde töö või lähedaste arvelt.”
Tõepoolest, ministeeriumi kohapealt oli tal õigus – aktsepteeritakse vaid ettevõtja õigust ega hoolita teenuse tarbijate vajadustest.
11. august 2015
