Oleme oma last neli aastat Tallinnas kasvatanud ega saa öelda, et selles midagi hullu oleks olnud või me kuidagi
kohutavalt kannatanud oleks selle all, et vanaema nii kaugel oli.
Mis seal ikka, tegime siis lihtsalt kõike lapsega koos. Ja vanaemal polnud ka kunagi probleemi spetsiaalselt last hoidma sõita.
Tõeliselt tunda, mida tähendab üks Hiiumaa vanaema, saime ikka siis, kui ise sammud siiapoole seadsime. Juba siis, kui siinkäimised alles nädalavahetustega piirdusid. Mida kauem siin olla, seda enam saab selgeks, et… nad vist ongi siin kõik sellised.
Mida see siis tähendab, kui su lapsel on Hiiumaa-vanaema? See tähendab, et järsku on tal lisaks sinule veel keegi, kes temaga koos kõike teeb. Hiiumaa vanaema ei tundugi nagu vana. Ta oleks ise ka nagu natuke ikka veel laps. Või tegelikult. Tegelikult Hiiumaa vanaema vist lihtsalt ei mõtle sellest, kes on vanem, kes on noorem. Võib-olla ainult siis, kui kükitades põlved naksuvad või laua all roomates selg tunda annab. Aga muidu on lapsed nende jaoks lihtsalt lühemat kasvu inimesed. Ja Hiiumaa vanaema elu ei jää sellest seisma, kui talle lapselapsed külla tulevad. Ta püüab ikka teha nii, et ta enda asjad saaks ka tehtud. Ja oma asju, mida teha, on tal küll ja küll. Ja nii ongi Hiiumaa vanaema juures alati lihtsalt elu ja lapsed selle sees.
Kui vanaema on aiahull, saab lapselapsest paari nädalaga suurepärane aiaekskursiooni giid, kes oskab taimedest seemneid võtta, mullapalli lahti harutada ja nimetab ära kõik tähtsamad taimed peenras, isegi, kui nende nimi on kasaania. Ta oskab õienupust õrnalt kinni võtta, nii et see taimele haiget ei teeks ning on käimaõppimisest saadik kastekannuga taimelastele juua andnud.
Hiiumaa vanaema ei pea paljuks mängida enda lapselaste ja ka nende sõpradega naabriperest, kes kohe kohale jooksevad, kui näevad, et naabermajja saabusid oodatud külalised. Kui kisa liiga suureks kasvab, läheb Hiiumaa vanaema laste juurde ja algatab mingi rahulikuma mängu, mis hääled veidi vaiksemaks krutib. Ta ei hakka kedagi ka õhtusöögi ajaks koju ajama, vaid keedab siis spagette ja viinereid natuke rohkem ning naudib heldinult seda vaatepilti, kuidas neli või viis või kasvõi kuus last makaronide ja ketšupiga laua peal mäkerdavad. Võib-olla teeb telefoniga sellest isegi pilti ja filmi ning näitab järgmine päev töö juures kolleegidele: “Vaadake, kui armsad!”
Hiiumaa vanaemale viid lapsed koolivaheajaks ukse taha ja sõidad südamerahuga tööle tagasi, sest tead, et lapsed on hoitud, neil on hiiglama lõbus ning nad avastavad päris maailma, mitte ei kasva vati sees. Ja mis veelgi tähtsam – ka vanaema jaoks pole nad mingi koorem. Hiiumaa vanaema on rõõmus ka siis, kui lapselapsed temaga koos elavad ja kasvõi hommikul kell kuus ta magamistoa ukse jalaga lahti löövad ja bravuurikalt küsivad: “Mis siin toimub?” Selle asemel, et kurjustada, hakkab ta hoopis naerma ja ajab end voodist välja. Või kutsub kaissu. Hiiumaa vanaema viib lapsed mere äärde piknikule, sest talle endale meeldiks see. Ta läheb lastega ujulasse ja ei karda, et nad seal ära upuvad. Koroona ajal ostab endale nutitelefoni, et siis lapselapsega video vahendusel tundideviisi juttu ajada. Või neile õhtujuttu lugeda. Mõnel Hiiumaa vanaemal on jänesed või lambad või kalkunid. Mõnel teisel kolm tööd. Mõni teine aga keedab lapselapsele öö läbi putru. Või vähemalt selline mulje jääb lapsele, sest igal õhtul, kui ta magama läheb, jääb vanaema üles ja hommikul, kui ta ärkab, on puder valmis ja vanaema ikka üleval.
Vanavanemate päev läks küll juba mööda, aga Hiiumaa vanaema on tähistamist väärt aasta läbi. Ja kui praegu on kombeks pinke avada, siis Hiiumaa vanaemal võiks ka üks olla! Minu poolest kasvõi ausammas. Sadamas näiteks. Kirjaga: “Hiiumaa vanaema tervitab sind!” Ja läheb nüüd tagasi putru keetma/ taimi istutama/ mahla villima/ kodu kaitsma/ valda valitsema/ oma elu elama. Aga tule kaasa!
PIRET EESMAA
neljaaastase Sireli ema
