Asjade sünniks on ikka vaja mingit müksu, olgu see või läbi oma istmiku. Külmal talveõhtul kabelis hingele kosutust saades, hardalt jõululaule kuulates ja vahel käsi istmiku alla toppides igatsed, et palitu võiks paksem ja istepink soojem olla… Kas tuleb tuttav ette?
Sellest just asi alguse saigi kui mullu juulis avas Kassari saar oma “külaväravad” ja Virve Salum viis Orjaku külamajas läbi taaskasutuse töötoa – õpiti kasutatud kilekottidest valmistama istmealuseid ehk patju. Just siis see Virvele meenuski kuidas ta ükskord kabelis igatses, et iste soojem oleks ja tekkis mõte katta pikkade kilekottidest punutistega Kassari kabeli pingiread!
Palve kilekottide kogumiseks sai sõpradele-tuttavatele edasi antud ja siis hakkas neid nutse tulema.
Kogusid neid Lest ja Lammas, Linnumäe puhkekeskus, Sõnajala söökla, kohvik Viigri, Luige baar, aga ka Tea ja Leonora Kääramees, Üllar Padari, saare suvekülalised ja paljud teised. Ega kõik kotid sobinudki: millel ikka kleebitud pabersilt peal, tuli ära visata. Eelmise aasta jõuludeks jõuti katted teha seitsmele pingile.
Sel aastal võeti asi varakult käsile. Virve oskas kokku viia töö ja lõbu: segakoor Hiiula, kus Virve laulab ja on koori sehkendaja, proove tehti mõnikord Virve Orjaku suvekodus – tehti tööd ja lauldi uusi laule. Sügisel pakkus paar korda töötoaks sooja ruumi Vetsi Tall, korra sobis selleks ka Tülli pere suveköök.
26. novembriks olid istmekatted valmis, kokku paari-kümnele pingile. Koos Reet Kääramehega mindi neid kabelisse ära viima. Kohapeal selgus, et purunenud oli autorehv ja kannatada saanud isegi velg. Aga “Jumal oli kodus” – kabeli juures leidus üks abivalmis mees, kes appi tõttas, ratta vahetas ja naised hädast aitas.
Ehk on huvitav teada, et ühe pingi katmiseks kulus 240 leiva/saia/sepikukotti. Ehk siis kasutusse läks umbes 6000 (kõik ju ei sobinud) tühjaks söödud kilekotti!
Suur tänu kõigile headele inimestel, kes viitsisid kasutatud leiva/saiakotid purust puhtaks raputada ja kokku koguda.
Suur tänu istepatjade punujatele, kelleks olid Kairi Reintal, Ulvi Paat, Merike Niimann, Viivi Peedu, Merike Võsa, Helmi Napp, Virve Einberg, Lea Türnpuu ja muidugi Virve Salum ise, kes aina oma õmblusmasinat, ilma milleta ka päris ei saa, igale poole kaasa tassis ja kogu tööprotsessi juhendas.
Küllap kiidab töö tegijaid iga kord, kui Kassari kabelisse lähete ja punutistele istute. Tunneme rõõmu lihtsatest asjadest ja nutikatest inimestest. Aitäh Sulle, Virve!
Ester Tammis