Viies Väikene sügislaat Kuri seltsimaja õuel oli tänavu ilma poolest suisa suvine.
Laada üks eestvedajaid, Tiiu Metsar Pühalepa Naistekojast oli kohaletulnud uudistajate rohkusega väga rahul. Ka müüjaid oli viiendal laadal mullusest rohkem, tervelt neliteist.
Hille Kõrva Tatermalt Kõrva talust esitles 16 kartulisorti, millest enim pälvis tähelepanu ‘Blue Congo’. Poolekslõigatud mugula sisemus on sinilillalaiguline nagu sinikas inimnahal. Ka ei pidavat sellest tehtud puder teab mis isuäratav välja nägema, üsna plassilt hall. Ometi seda imelikku kartulit ikkagi kasvatatakse. Ka omal sai see sort üheksakümnendail aastail põllu peal ära proovitud. Teistest kartulitest tundus kõige isuäratavama moega ‘Baltic Rose’, mille punane koor peidab hästi kollast sisu.
Mitmed pakkusid mett. Palu-Juhani mahetalu aga muuseas šokomündi ja muude ürtide teepakke. Lepaniidi mahetalu kitsejuustu, kudumeid ja nahku. Kaika-Kalle puutöid. Oli suitsukala ja -liha, kõrvitsaid ja igasugu moose. Kuid eriti hästi, viimseni, läksid kaubaks Tiiu Metsari tšillimoosid.
Pikemalt sundis peatuma Palukülast tulnud Raivo Kokla puitnõude väljapanek. Oma eripära ja kauni viimistlusega ahvatlesid need vägisi ostma. Tükati on ta puidule siilude või laikudena lisanud läbikumavat ja eri värvides materjali. Meister selgitas, et see on epoksiidvaik. Kuna selle kilo maksab 30 eurot ja treimisel läheb suur hulk sellest kaotsi, pole ka ime selliste vaigunõude suhteliselt kõrge hind. Odavamalt saab aga n-ö täispuidust tooteid. Kusjuures maarjakasest ilusamgi on “mädakasest” tehtud. Nõupinnal kulgevad kordumatutes kombinatsioonides mustad ringlevad jooned. Saladus peitub selles, et kasepakud tuleb vastu maad jätta ja lasta seentel seal pisut toimetada. Aga mitte liiga kaua, et asi pehastumiseni ei jõuaks. Tulemus on igatahes vaatamist väärt.
Laadaplatsil kaikus Indrek Liidi lõõtsamäng, sai osaleda loteriis, kus iga pilet võitis. Üles astus ka arhailise meestelaulu oktett Lüü-Türr. See veider nimi tähendab Lüganuse murdes öösorri, seletati mu pärimise peale. Selts ise aga on hoopis pärit Harjumaa Arukülast.
Kuri seltsimaja sees tegi tublit käivet heategevuslik kohvik, võis vaadata kahte näitust, nii Lylian Meisteri loomingut kui Urve Harjaku käsitööd. Harjaku heegeldatud ja kootud kleidid olid ka müügiks, seevastu iiri pitsist esemed paraku mitte. Tema sõnul on see peene pitsvõrgu tegemine ikka paras hull töö. Kui aga hiljem asi nobedamini käes, siis miks ka mitte müüa. Ostjaid sellisele peenele käsitööle küllap jaguks! Välja oli pandud lausa paar rõivaeset, mis üleni iiri pitsi tehnikas.
Laadameeleolu oli parajalt hubane. Just selline paras, mitte liiga suureks paisunud kokkusaamine. Nõnda sealsest meeleolust kantuna ei jäänud endalgi tegemata täiesti ettekavatsemata impulssostud nagu võilillemoos ja angervaksasiirup ning küüslauguga kitsejuustumääre.
