Jaaniöö valgetel öödel õitsevat metsas sõnajalg, kõneleb legend. Vanad eestlased uskusid, et sõnajalaõis avaneb jaaniööl täpselt südaööl. Lätlaste arvates võib see, kes juhtub sõnajalaõit nägema, soovida vaid ühe soovi ja see täitub.
Leitud õis, mis puhkeb jaaniööl lühikeseks ajaks, andvat oma noppijale rikkuse, õnne, kõigi lindude, loomade ja inimeste keele mõistmise võime, teadmised kõigi maailma asjade kohta. Ka nägevat sõnajalaõie omanik tulevikku ette.
Sõnajalaõit tuli otsida üksinda, seejuures ei tohtinud pöörata tähelepanu häältele enda ümber ega kohkuda ka kõige koledamatest olenditest, kes lähedale kippusid. Ei tohtinud ka hüüdmise peale ringi vaadata ega sellele vastata. Leitud õis tuli viia kohe metsast välja.
Tundub üsna ilmvõimatu, aga ilus legend, mida omatahtsi tõlgendada.
See, mida sümboolselt pidada oma sõnajalaõieks, mis leidja ka õnnelikuks teeb, on lõppeks igaühe enda otsustada – see võib olla sügav tunne, eriline inimene, ilus paik looduses. Mis iganes.
Ärgem siis valgeid jaaniöid maha magagem, otsigem ja leidkem kedagi või midagi, mis meele rõõmsaks ja südame õnnelikuks teeb. Lustigem siis jaanilõkete ääres ja tehkem seda turvaliselt. Ikka selleks, et tänavust jaaniaega oleks meeldiv meenutada.
Ilusat jaaniaega!
