Kuigi Soera talumuuseumis läheb ametlik hooaeg lahti alates juunist, tegid eelmisel nädalal otsa lahti saare koolide 2. klassi lapsed.
“Tantsimine oli nii lahe, ” ütles Kärdla põhikooli teise klassi tüdruk Loore, kui oli muuseumiõuel suures ringis muusika saatel Kaerajaani tantsinud. Janeliis oli sama meelt ja lisas, et kohe lähevad nad joonistama ja siis metsaretkele. Vana aida juures fotojahi küsimustikule vastuseid nuputanud Andro, Markuse ja Dag Hendriku arvamus oli üksmeelne – päev on läinud kiiresti, on olnud põnev ja kõht hakkab ka juba tühjaks minema. Moonakotid olid kõigil kaasas ja neid hoiti looduspäeva lõpuks, piknikul söömiseks.
Soera talumuuseumi perenaine Karin Poola rääkis, et Suur loodusepäev on pika traditsiooniga ettevõtmine. Enne koroona tõttu tekkinud kaheaastast pausi oli kooskäimisi viiel-kuuel aastal – kutsuti ühel maikuu päeval 2. klassi lapsed kokku Soerasse. Kuna mai on looduskaitsekuu, siis räägiti loodusest ja selle hoidmisest ning ühtlasi õpiti ka loodust paremini tundma.
“Nüüd õnnestus ometi ükskord jälle kokku saada,” oli Karinil hea meel, kui järgmisel päeval oli natuke mahti juttu rääkida. Karin ütles, et jäi looduspäevaga rahule, sest talle paistis, et lapsed jäid rahule. “Kõik olid nii rõõmsad, nii palju oli värve ja nii palju olime õues – ainult üks töötuba, joonistamine, oli suure tuule tõttu toas, muidu oli kõik puha õues. Hääled ja lõhnad – see on see, mis mulle meeldib. Ja muidugi lapsed – nad on lihtsalt väga toredad.”
Loodus lastele lähemale
Algusest peale on Suur loodusepäev just 2. klassi õpilaste päralt olnud, sest põhikorraldaja sõnul on nad siis oma koolitee alguses, suudavad ise lugeda, kirjutada ja mõistatada – saavad täie jõuga osa võtta ja on iseseisvamad kui 1. klassi lapsed.
“Muidugi on seegi tähtis, et Hiiumaa eri kantidest lapsed puutuvad teineteisega kokku ja sõbrunevad omavahel,” tõi Karin välja veel ühe, millele ühiselt veedetud päev kaasa aitab.
Sel korral olid Suurel loodusepäeval kohal kõigi Hiiumaa koolide 2. klasside õpilased, kokku oli lapsi 70 ja nad jagati rühmadesse nii, et kokku sattusid eri koolide lapsed.
Lastega koos olid nende õpetajad, kes igati kaasa lõid ja abiks olid. “Suur aitäh õpetajatele!” tänas Karin õpetajaid, kes ikka oma klassidega looduskeskusesse tulevad.
Päeva jooksul käisid kõik rühmad lisaks eelmainitud joonistamise töötoale ka tantsu-, laulu-, fotojahi- ja metsaretketöötoas. Juhendamas olid Nele Napp, kes õpetas huvitavaid tehnikaid, Grete Olev, kellega sai selgeks uutmoodi Kaerajaan, Kersti Rõbtšenko, kes pani kõik laulma ning Marge Filipenko, kes julgustas tähelepanelik olema.
Karin Poola käis iga rühmaga metsaretkel. Retke järel valmisid lehtede ja õitega taimekaardid, kuhu järgmise päeva loodusõpetuse tunnis tuli juurde kirjutada, millega tegu. Arvata võib, et nii mõnigi täiskasvanu oleks nende ülesannetega hätta jäänud. Päeva lõpuks peeti maha piknik, lauldi selgekssaadud vikerkaarelaulu ja tantsiti, kuni oli käes ärasõidu aeg.
Kui võrrelda varasemate kordadega, oli Karin Poola arvates märgata, et lapsed lähevad iga aastaga julgemaks ja nad on ka kuidagi teadlikumad. Arutledes looduse probleemide üle, teavad nad väga palju, kuigi ei oska iga kord kõiki teadmisi igapäevaelus rakendada. On nad ju veel väikesed, aga valmis neil teemadel rääkima ja uurima.
“Vaatasin neid väikseid poisse – vahel ma natuke muretsen, et kas neile lähevad korda liblikad ja lilled – aga see läheb neile korda, nad uurivad ja vaatavad ja kui tal midagi on abiks kasutada, luubid näiteks, siis on nad väga põnevil.”
