Maikuus käis skulptor Elo Liiv oma loomingule, Teises maailmasõjas hukkunud hiidlaste mälestusmärgi skulptuurile, sõna otseses mõttes viimast lihvi andmas.
Aasta tagasi valatud 350kilone algul kullakarvaline pronksist sõdurpoisi kuju patineeriti ehk oksüdeeriti ning nüüd lihvis kujur mõned kohad oksiidikihi alt välja selleks, et kuju n-ö elavam jääks.
Praeguseks on mälestusmärk valmis, selle skulptuuriosa ehk Poiss on pakitud koormapresenti ootama 25. mail toimuvat pidulikku avamist. Tööpausil rääkis Elo Liiv Hiiu Lehele sellest, kuidas tema esimese konkursi võidutöö valmimine sujus.
Kuidas mälestusmärgi rajamise töö on kulgenud?
Eks see ole olnud keeruline. Kõik inimesed, kes mälestusmärgiga tegelenud, on andnud oma parima, kuid mitmed muud tegurid, nagu raha ja veel mõned, on pannud asjad teistpidi käima. Esimene probleem tekkis kividega. Mälestusmärgi kivide hanke võitis kõige odavama pakkumise teinud firma nii, nagu see meie riigis tavaks on saanud. Seepärast oli poole odavam tuua kivid Hiinast kui Karjalast. Karjala pakkumine oli üle 2 miljoni krooni, Hiinast koos kohaletoomisega küsiti miljoni ringis. Kui kivid, kokku u 75 tonni graniiti, siia jõudsid, selgus, et need polnud korralikult pakitud nagu hankes nõutud. Lihvimine oli toimunud käsitsi – pinnad lainetasid, nurgad olid transportimisel katki läinud. Tegime maksimumi, mis neist teha andis. See, et kivid on tahulised, olukorra päästiski. Kui meil oleks ette nähtud näiteks täiesti kantis kivid ja kavandatud sirge rida kive, siis oleks neid vigu väga raske parandada olnud. Nüüd sai mõnda kohta tahk sisse lükatud ja see välja ei paista, ainult tegijatel süda veidi kripeldab. Ka Lembit Vainumäel [mälestusmärgi ehitusosa teostanud AS LeVa juhataja – toim] oli üsna raske seda kõike rihtida, kuna tööde kulg venis ju mitme aasta peale. Mälestusmärgi vundamendi tegi ju ka üks teine firma. Nüüd selguski, et vundament sai võrreldes arhitekti esialgse plaaniga liiga madal. Nii et jampsimist on ikka olnud küll.
Kui keeruline oli skulptori enda töö?
Minul töö kulges normaalselt. Mul väga vedas – pärast modellikonkursi korraldamist olin väga õnnelik, et sain nii hea modelli nagu Marek [Vainumäe – toim]. Parimat poleks osanud soovidagi – seda kogu tema isiksuse mõttes. Tollal ta veel õppis sõjandust, praegu on ta ohvitser – seega teab ta ka mälestusmärgi tausta hästi. Samas ta ei olnud depressiivne ja minu eesmärk ei olnudki kujutada longuvajununud noort meest, vaid sellist, kes vaatab, mida peale sõda peab tegema hakkama. Ta pilk justkui ütleks: “ma olen surma näinud, mu lähedased on kannatanud ja ma pean nüüd hakkama Eestit uuesti üles ehitama”. Mareki olemus oli nii inspireeriv ja ta ise nii jaatava ellusuhtumisega, et väga hea oli temaga kontakti saada. Sinna juurde veel see pluss, et ta on ju kohalik, Hiiumaa poiss. Kuju sai valmis juba eelmise aasta juuniks ja on nüüdseks aasta otsa seisnud, kuna kivid ei jõudnud Hiinast õigeks ajaks kohale.
Miks kuju vormiriietus nii omapärane on?
Me ei tahtnud sõdurile vormi selga teha vanade jooniste järgi, vaid lasime selle tolle aja mundrite põhjal spetsiaalselt õmmelda, säärised ja lõpuks saapadki teha. Kui mälestusmärgi avamine tuleb, siis ma arvan, et Marek paneb need selga. Koos sõjaveteranidega sai jälgitud, et ei oleks konkreetse armee vormi, et keegi ei tuleks pärast näppu viibutama. Nii sai kuju soomepoiste kiivri ja saksa sõdurifrentši, sellised säärised olid kasutusel nii soomlastel, sakslastel kui venelastel – me saime rahuaja Poisi.
Kas mälestusmärgi
asupaik praegu meeldib?
Kui konkurss välja kuulutati ning ma siin seda kohta vaatamas ja pildistamas käisin, olin kindel, et need kaks lahedat lehist peavad alles jääma – ja nad on alles! Mul on selle üle väga hea meel.
