Hea on kuulda, et vägivallast ja just lähisuhtevägivallast teatamine on tõusuteel. Kindlasti mõtleb nii mõnigi kodanik, kui lehest jälle loeb, kuidas vägivalda tuleb märgata ja sellest teatada, et kaua võib ühte ja sedasama asja korrutada? Lõpmatuseni või vähemalt nii kaua, kui sellest nähtavat kasu on.
Vägivallast teatamine ei ole mõnus tunne. Eestlasele omaselt ajab meist igaüks oma asja ja raske on saada üle tundest nagu sa sekkuksid kellegi teise ellu. Lihtsam oleks selg pöörata ja mitte tähele panna.
Eelmisel nädalal sattusin ühes Eesti linnas vaatepildile, kus nooremapoolne meesterahvas räuskas naisterahvaga, kes teda rahustada püüdis. Käiku läksid kõikvõimalikud vandesõnad ja ähvardused.
Juba tõusis mehepoeg vaevaliselt bussijaama pingilt, käesolevast õllepurgist märjukest välja loksutades. Saateks jutt, kuidas temasugust meest küll keegi paika ei pane ja korralekutsuja võib käia sinna, kus päike ka ei paista. Seda kõike nägid ja kuulsid pealt vaevu koolimineku eas lapsed.
Astusin vahele. Proovisin heaga, sain samasuguse sõimuvalingu. Ütlesin, et kutsun politsei. Vastuseks räige sõim. Võtsin telefoni ja valisin 112, saateks sajatus: “Sa kuradi mentide kits!”
See kõlas nagu tunnustus.
Nähes, et mul on tõsi taga, keeras räuskaja ümber ja pages bussijaama lähistele põõsastesse. Politsei tuli ja läks teda otsima. Ma ei tea, kas ta saadi kätte. Ma ei tea ka seda, kas ta oleks üldse kellelegi kallale läinud, aga sisetunne ütles, et tuleb teada anda.
Ja ma olin endaga rahul.
ja