Lugesin ligi poolteist aastat tagasi üsna suure põnevusega Sinu kirjutatu, nüüd raamatuks saanud “Armuadrale sündind” läbi.
Eks inimene loeb ikka seda huviga, kuipalju ta leiab kirjutatus tuttavat, kogetut, kõmulist-tuttavat, midagi uut seni teatule. Kuna seda head oli nii palju Sinu tulevases raamatus, siis soostusin meeleldi Sinu ettepanekuga katsetada toimetajatööga.
Usun, et iga Emmaste kandi inimene leiab siit palju tuttavat: Sind ennast kui omakandi inimest, väga palju eluolulist oma naabrite kohta, Sinu perekonna kohta, kodukandi ütlemisi jne. Kui Ain Kalmuse “Soolased tuuled” kirjeldas Emmaste rahva elu enne “ristteedele” sattumist, siis Sinu oma jätkab sealt. See on Sõruotsa ja selle kaudu kogu Eestimaa lugu. Oma piirkonna eluolu tundmine toob aga maailma meile lähemale.
Sul on suurepärased kirjeldused eluolust: toidud, saunad-laudad-aidad, tööd-tegemised lausa etnograafilise täpsusega, inimesed, küla suhted ja sugugi mitte roosamannalikud, laste ja vanurite koht oma talus ja külas, nende kirg olla asjaline, toetada kodu, kaaslasi, sõpru, hädalisi jne. Küla teadis, mida kellelegi rääkida, mis rääkimata jätta. Küla oli tark ja seetõttu suutis ta kõige kiuste vastu pidada, naerda tobeduste üle, kui pidi alluma vägivallale.
Sul on suurepärane murdetundmine. Ja vanad lood-juhtumised on kõik murdes, ka küla suhted, ka laste omavaheline suhtlemine, sest kust nad selle kirjakeele ikka pidid võtma, kui kodu rääkis kodukeelt. Aga eks ole kool muidugi rikkunud murret, nii et nad kord räägivad nii kord naa.
Sul on suurepärased tegelased. Töökas, arukas, range ja leebe, kokkuhoidlik ja abivalmis, iga uut katsetav, ikka enesega ja oma perega toimetulev, lahke sõna ütleja ja andestav, lapsi varakult tööle panev ja lausa suuri ülesandeid nõudev – ja igaüks püüab jõudumööda olla nii tubli kui saab – see on ju perenaine Aliide ja see on kodu osa näitamine lapse ja tema maailma kujunemises.
Sul on ääretult võluv laps Sende, kes on nii tark ja tähelepanelik, nii humoorikas ja asjaline, nii tegus ja mänguline, nii uuriv ja uisapäisa talitav, vanakesi aitav ja omaealisi paika panev, õigel ajal õiges kohas ja harva isegi kelmilt lapselikult rumal – andekas kirjanduslik kuju. Ehk isegi pisukese vanemaks saanud Tjorven, kes ei löö risti millegi ees ja ikka jääb võitjaks, ka lugejale väga armsaks.
Sul on tööd rühkiv Julius ja kodutalus meheks sirguvad Manivald ja Toivo – nood mehed, kes kõige kiuste viivad ellu oma ideaalid aususest ja õiglusest. Sul on koduküla muhedad memmed-taadid, elupõlise tarkuse tunnistajad, kes ei jäta kunagi üksteist hätta.
On toredad isamaalised Emmaste poisid, kes emapiimaga kaasa saanud oma kodu ja isamaa alalhoiutunde ning kes tegutsevad nii, nagu nende sisetunne ja vanemate nõuanded soovitavad, nad on üksteist usaldavad, piirivalvepoisse narritavad, julgustükke katsetavad, end proovile panevad Eesti elu edasiviijad. Piirivalve- ja sõjaväepoisid täidavad oma kohust, ka nende hulgast leiad Sa arukaid.
Sa leiad kuldseid sõnu ja hinnanguid oma õpetajate kohta nii Sõrus kui Emmastes, nii Haapsalus kui Tartus. Sa meenutad isegi nende metoodilisi võtteid, aga veel enam nende inimlikkust, heasoovlikkust, aitamistahet, nõudlikkust, nende isiklikku panust noorte inimeste eluks kasvatamisel. Lisaks kõigele kajastuvad kunagise Emmaste õpetaja praegu Tartus elava vanahärra Heino Noore mälestused.
Ja Sul on Riia – kõiki siduv, kõike omaks võttev, elunähtuste üle juurdlev, sageli kurvastav, enim siiski elus toimetulev, õnnelikuks püüdlev noor tütarlaps ja noor naine, ülearugi tark ja mõistlik, töökas, endast kõike andev ja täiuslikuks püüdlev saarepiiga.
Ja Sul on ka võimule pürginud või selleks sunnitud ametimehed, kes isegi ei tea, mida nad tahavad. Nii kohalikud kui väljast tulnud agiteerijad, instruktorid, kamandajad, suunajad on otsast otsani põlu all ja kehastavad ainult rumalust. Nõukogude ja kolhoosielu algusaastaid oled ilmekalt ilmekat kajastanud kogu oma totruses.
Raamat sisaldab tohutu fotokogu: Sinu perekond, Haapsalu ja Tartu seminarikaaslased, Sõru otsa inimesed omas ajas ja kohas – ja tänaste koolilaste joonistused. Piltide arvukus lubab seda pidada parajaks fotoalbumiks. Loomulikult on kõik fotod Mart Mõniste töötluses – tegija oma tuntud professionaalsuses.
Eks mõni norija leiab ju traagelniite Sinu tegelastes. (Sul oli ju varem kirjutatud lugu Riiast Tammsaare teemadel, ja et kirjapandust mitte midagi kaotada, püüdsid Sa sobitada peategelase Sõru keskkonda.) Eks Sul ole ka oma pisuhännad. Aga nagu Sa ise ütlesid: “See on ju Sende raamat – ja sellepärast on seal kõik lubatud!”. Olgu need vimkad Sulle andeks antud! Ja kes vigu tahab otsida, siis on temalegi jäänud oma leidmisrõõmud.
Elu kujutamises Emmaste otsas oled Sa päris meister, teinud ära kohutavalt suure töö oma kandi elu kajastamisel. Selle eest tänavad Sind nii lähiksed, ümbruskonna rahvas, tulevikus oma kodukandi elu teada tahtjad inimesed. Sul on vaba inimese kogemus ja tarkus elu jäädvustada.
Aitäh Sulle, Sende Lipu!
Aare Ristmägi
