Treppoja joastik on jäänud mulle nostalgiliseks kohaks. Oli juuni 1997. Olin äsja lõpetanud metsakooli, ega teadnud, mida oma edasise elukesega peale hakata. Sõitsin läände. Mitte veel Hiiumaale, vaid undava elektrirongiga lõpp-peatusse Kloogaranda.
Treppoja poest ostsin pudeli mingit Aruküla veini ning edasi kõmpides jõudsingi joastikuni. Ei mäleta, kaua ses lummavas kohas viibisin, aga toona oli koht inimtühi. Nõndasamuti ka Klooga rand, kuhu järgmiseks n-ö mättale oma veinikesega jõudsin. Nojah. See selleks.
Nüüd aprillis, ligi veerand sajandit hiljem jõudsin teistkordselt Treppojale. Kui inimrohke siin nüüd oli! Nagu rahvasterändamine oleks lahti läinud. Joastik ise aga endiselt üsna kui mälestustes. Hulk astmekesi pahisevate heledate triibuliste veekardinatega. Ainult seda üksiku saarepuuga ümarat jõesaart ma peaastangute jalamil teps ei mäletanud.
Siinne meenutab ehk veidi Läti joakesi, kuid nõnda palju järjestikuseid astanguid pole sealmaalgi. Treppoja on ainulaadne. Kes jõuakski kõiki astmekesi kokku lugeda… Nojah, stendilt oleks ju võinud, aga piisab sealsest teabest vaid niipalju ümber mainida, et joastiku kogukõrgus on 6 meetri kanti, pikkus 160 meetrit. Oma nooruse (moodustunud alates Litoriinamere lõpust, kui siinne ala merest kerkis) ning vähese veehulga tõttu pole see tänini suutnud ühtset juga koos kanjoniga moodustada. Aga nõnda just ongi tore! Niipalju arvudest veel, et kõrgeim astanguneemik joastikul ulatub umbkaudu kuue jalani.
Joastik ise on omaette ime, pealekauba on kõik muu siin samuti vaatamisväärne. Vesimärgadele paeastangutele klammerdub justkui kopsusambliku sarnaseid lintkombitsaid, mõjudes ulmeliste loomadena. Vahest on tegu hariliku helviksamblaga? Eestis olla helviksamblaid kokku ligi 130 liiki. Ja mis eriti huvitav: helviksamblad on Maa vanimad fossiilselt tõestatud maismaataimed.
Joastiku naabruses leidub küll suvemajakesi, ent üldiselt valdab siin killuke ürgset metsa – kuused ja eeskätt eakad männid. Muide, taamal parkla naabruses elab eriti vägev haruline pedajas, tüve läbimõõt no… vähemalt neli jalga?
Joastiku kõrvalt leiab loduilmelise halllepiku fragmendi toominga ja magesõstraga, kuhu hoogsalt aga vahtrad juurde siginevad. Vaher näib meil üldse laialdaselt tulevikupuuks saavat.
Ülesvoolu, veidi kuivemal pinnasel, paistis muuseas imelikke tärkavaid lehti. Ega mitte ometi salu-tähtheinad? Ja näe, vereva karikseene punased kausikesed kui isevärki õied sekka kah. Üksik mullune pruunika pesajuure vars turritas siin samuti.
