Huvitav, kas keegi veel on Sarve lookaasikuid nähes tabanud end mõttelt, et siinne maastik meenutab Lapimaad?
Just seda Soome Skandinaavia mäestikku küündivat Käsivart, kus kliima karmuse tõttu mändki enam kasvada ei suuda ning puistu loovad ainuüksi tundrakased – sookase lähisarktiline alamliik. Kõik need lillerikkad hõredad kaasikud, lisaks vaated järveveele ning lagedaile tundruile ülalpool metsapiiri.
Just säärane tundmus tabas mind ühel jahedal pilvisel märtsilõpu päeval, kui sõitsime Naistlaiu sadamat vaatama. Teised me seltskonnast polnud siin varem käinud. Ja minugi jaoks oli siinne ümbrus peagu seninägematu.
Ei, sadam on omal kohal, ehkki uuenduse läbinud. Ning biohermsed paekaljumügarad. Nõndasamuti nood kaljud poolsaare läänerannal. Ja kõik see imeline vaade ümbritsevale saari täis merele, millesarnast kusagil mujal Eestis ei näe.
Kuid endised varjukad männipadrikud on ühtäkki suuremalt jaolt kadunud. Sest käib loopealsete taastamine. Tjah, hea, et ma seda tegevust otseselt pealt ei näinud. Siis mõjuks see küll päris hirmsa laastamisena. Võib vaid kujutleda masinat ringi roomamas, lõikamas, purustamas… Veel nüüdki olid saetud puud kõige okstega sadama kõrval kõrges virnas ära vedamist ootamas.
Aga “eesmärk pühitseb abinõu” ja siinkohal passib seda ütlust tõesti kasutada. Sest puiskarjamaade taastamine annab juba kohe efekti. Vaated olid lausa hämmastavad. Eriti ilus samast Naistlaiult, kus kevadvees sooned seda tükati muust maast eraldamas, meenutades, et kunagi kerkis Naistlaid merest ühe väikse eraldi kaljusaarena. Seal taamal paistmas roheliste kadastikega kaasikud. Milline õhulisus siin nüüd valitses! Ning loopealse rohttaimestikule on see kindlasti ainult hea. Kui just karjatamiskoormus liiga suureks ei lähe.
Õnneks on halastatud peale arukaskede mõnele teiselegi. Natuke pihlapuid ja türnpuid oli, suisa paar pirnipuud paistis. Ja tiba põõsaidki, neist erilisemad kukerpuud. Kollastes õiekobarates kukerpuu on üks ütlemata ilus põõsas.
Ma olin siin viimati vist lausa tosina aasta eest. Juuni algul, kui paljanduval klibul õitsesid anemoonid ning kaljuse lääneranna kamardunud veepiiril kollased võhumõõgad – viimased mõjusid ikka täiesti kummastavana säärases ümbruses.
Vahest naasevad niiskematesse alvarilohkudesse kord ka pääsusilmad?
Aga võrdlus Lapimaaga, tõepoolest, see siin tekkis. Ilm oli hall ning tuulesäbrulisel merel laiutas veel suuri jäälaamu. Kõnnumaa arukaseharvikud tundusid kui otse Käsivarrelt laenatud tundrakaasikuina. Tõsi, pean tunnistama, et päriselt pole ma seal käinudki, ehkki tahaks. Nõnda vean võrdlusjooni vaid netifotodelt nähtu põhjal.
Kuid seal Käsivarrel paljanduvad muuseas kah lubjakivid, mistap on lillestu eripäraselt liigirikas, nagu Sarvelgi. Muuseas kubisevad tundrakaasikualused kullerkuppudest. Kullerkuppudega on Hiiumaal alati viletsad lood olnud. Kuid eks see-eest ole meil palju muud head-paremat!
