Rogow asub Kesk-Poolas ja sealsed talved on täiesti võrreldavad meie Lääne-Eestiga. Seetõttu on väga põnev ja ka hariv vaadata, kui suureks üks või teine eksoot ka meil võiks põhimõtteliselt sirguda.
Näiteks kämmalvahtrad (Acer palmatum) on seal kaunid laiuvad 6 m kõrged puukesed. Kaitstud metsaaedades sirguks see liik ehk ka Eestis nii uhkeks? Kämmalvaher on valitud Rogowi arboreetumi sümboliks: selle sügavalt lõhestunud leht kaunistab trükiseid ja ametlikku netilehekülge.
Kohe värava vastas jäi kuuemeetriste kämmalvahtrate kõrval ette võimas 4 m kõrge Schlippenbachi rodo põõsastik. See liik on heitlehistest rododest üks ilusamaid liike, eriti meeldib mulle ümarate lehtede võramuster. Lehtede sügisvärv on oranž. Suured valkjad õied ilmuvad kevadel enne lehtimist. Eesti oludes on see Koreast pärit rodo täiesti külmakindlaks osutunud. Kuna nüüd on silme ees pilt, kui võimsaks see liik võib kasvada, siis pean nähtavasti koduses metsaaias oma Schlippenbachi rodosid kusagile eemale istutama hakkama – vastasel juhul ei mahu magnooliaga tulevikus kokku.
Väga pilkupüüdev on teravalehise magnoolia (Magnolia acuminata) metsasalu. Tegemist on ühe külmakindlaima magnooliaga, ta levila ulatub otsapidi Lõuna-Kanadani. Kagu-Eesti karmidest talvedest hoolimata on mitu teravalehist magnooliat üle 10 m sirgunud (Järvseljal), Vastse-Pranglis suisa 20 m kanti.
Magnooliapuistu ees vohasid iileksid. Enim säras oma punastest viljades sile iileks (Ilex laevigata). Kui viljad kõrvale jäta, siis muidu on see viie-kuue jala kõrgune heitlehine põõsas üsna väheütlev.
Sama võib öelda jaapani iluviljaku (Callicarpa japonica var angustata) kohta. Viie jala kõrgusest põõsast astunuks küllap niisama mööda, kui pilk poleks tabanud vilju. Ilusad – tõeline iluviljak! Sellised nööpnõelapea mõõtu läikivad mummud. Nad näisid täiesti ebalooduslike, tehislikena – säravläikivad ja erelillad. Iluviljakul on siiski veel üks ilunipp varuks. Nimelt värvuvad ta lehed oktoobris roosa-oranž-punaseks. Meie sattusime Rogowisse sügisese pööripäeva eel, mil kõik haljendas veel suveroheliselt.
Haljad olid peale teravalehiste ka kuriili (Magnolia obovata) ja varimagnooliad (Magnolia tripetala). Viimane, Kagu-USAst pärit suurte lopsakate banaanilike lehtedega liik, on Eestis juba päris hästi tuntud. Nüüd kasvab üle maa hulgaliselt Riia botaanikaaia puude järglasi.
Mina sattusin aga kuriili magnoolia lummusesse. Ka temal on troopiliselt lahmakad lehed, ent mitte pehmed, vaid jäigemad, läikivamad. Käe vahel lehvitades krabises leht pärgamentjalt. Miks küll seda külmakindlat liiki puukoolides ei pakuta? Uurisin igatsevalt oksi, lootuses leida mõnd kukkurvilja – tulutult. Sellal kui varimagnooliaid ehtisid kaunid lõheroosad käbi moodi vilikonnad, ei paistnud kuriili magnooliatel ainsamatki.
Pahviks lõid kuni 6 m kõrged nõiapuude (Hamamelis) padrikud. Meie mõistes suur dendroloogiline haruldus on ebasarapuude perekond, mis kuulub vastuoksa nimele kaseliste asemel hoopis nõiapuuliste sugukonda. Rogowis jäi ette ka 4 m kõrge Corylopsis sinensis. Ebasarapuid kasvatakse eeskätt kevadiste raagus oksi kaunistavate kollaste ripjate õisikute pärast.
Veel üks nõiapuuline üllatas. Selleks osutus mägi-võlupõõsas (Fothergilla major). Seda aeglasekasvulist Ameerikast pärit põõsast kasvatatakse meilgi. Kevadel on tal ilusad püstjad valged õieurvad, sügisel oranž-punased lehed. Olen kusagilt lugenud, et New Yorgi Central Parkis vohavad seitsme jala kõrgused võlupõõsad. Nüüd selgus, et Rogowi võlupõõsastik ei jää teps alla, küündides vaat et isegi kõrgemale, 10 jala ehk 3 m poole. Vägev! Aga millal see liik minu metsaaias nii suureks kasvada jõuab? Selleks kulub kindlasti aastakümneid…
