KATRIN KIVIVUORI Maikuu viimasel teisipäeval riigikogu hoonesse saabunud seltskond läbis turvakontrolli ning kui rahvasaadik oli oma tervituse lausunud ja andnud meid üle oma abilisele, siirdusime esmalt riigikogu istungit jälgima. Istungitesaal oli suures osas tühi – osa rahva poolt valituid vastas küsimustele, osa näppis telefoni, toimusid arutelud – huvitav oli jälgida. Istungitesaali rõdult lahkudes ning lossis ringi käies kuulsime pikalt kestvat kutsungiheli, mis osutus teateks, et nüüd tuleb minna hääletama. Sellega sai lahendatud saladus, kuidas saadikud teavad hääletamiseks õigel ajal õiges kohas olla. Mulje töö mittetegemisest istungitesaalis osutus petlikuks, kuna tegelikult jälgisid saadikud saalis toimuvat kas oma kabinettidest või nõupidamisruumidest ning saali mindi vaid hääletamise ajaks.
Toompea lossi ajaloolised tornid on lahutamatu osa Eesti võimu loost, seega tuli kasutada võimalust ning käia ära Pika Hermanni tipus. Mis siis, et tuli läbida 215 trepiastet küllaltki kitsas ruumis selleks, et näha 95 meetri kõrgusel merepinnast Tallinnale avanevat vaadet.
Pikk Hermann pole ainus
Keskajal oli torne neli: Pikk Hermann (saksa keeles pikk sõdalane või suur pealik), Landskrone (maa kroon), Pilsticker (nooleteritaja) ja Stür den Kerl (tõrju vaenlast, lammutati 18. sajandil) – need kaitsesid lossi nelja nurka. Aja jooksul on neid vastavalt vajadusele ümber ehitatud, näiteks Pikk Hermann oli algselt kolmandiku võrra madalam. Retke käigus selgus tõsiasi, et Hiiumaalt Toompeale lähetatud Aivar Viidik ei olegi veel torni tipus käinud. Selle “vea” parandas ta ära koos külalistega ja üleüldse on päevakeskuse rahvas tema esimesed kutsutud külalised, keda ta Toompeal võõrustas.
Kohtuvad eri ajastud
Ekskursioonil nägime, et Toompea lossikompleksi moodustavad eri ajastutest pärit osad. Üks neist on keskaegne ordulinnus oma võimsa läänemüüri ja tornidega, nagu Pikk Hermann, kus iga päev lehvib meie riigi lipp. Lossiplatsile avaneb veneaegse Kubermanguvalitsuse hoone baroklik fassaad, eestiaegne Riigikogu hoone aga on peidetud linnuse sisemusse. Lisaks muid, oma ajastule omaseid hooneosi. Lossikompleksi eri sajanditest pärit hooned on kui Eestimaa ajaloo peatükid. Siit võib leida eri ajastute kunstistiilide näiteid gootikast ekspressionismini. Lossihoones korraldatakse regulaarselt ka Eesti kunstnike näitusi.
Selles rikka ajalooga hoones töötab praegu lisaks 101 riigikogu liikmele enam kui 250 riigikogu kantselei teenistujat.
Põneva päevapoole Toompeal lõpetas vestlustund Aivar Viidikuga kohvilaua ääres. Aivar selgitas riigikogus töötamise põhimõtteid, avaldas arvamust ja vastas küsimustele. Saadik tunnistas, et mõned asjad, mida ta veel unistab teha, on esialgu tahaplaanile jäänud – saadikutöö koormus on tegelikult väga suur. Küll ei takista see tal tulevikus jätkamast hiiu keele maailmavallutust. Mõtteid selleks tal jagub.
Viimsi rannarahva lugu
Oma avastusretke jätkas päevakeskuse rahvas Viimsis, kus esmalt suundusime Rannarahva muuseumi. Nii mõnigi ese või lugu kõlas hiidlaste kui mereriigi rahva jaoks sarnasena, samas ka teistsugusena. Tutvunud rannarahva kultuurilooga, astusime läbi Viimsi Püha Jaakobi kirikust, mis on valla kõige uuem pühakoda. Kirik on esimene peale teist maailmasõda Eestis ehitatud uus luterlik kirik, ühtlasi seni ka esimene 21. sajandil valminud luterlik kirik. Hoone on väljast kaetud laudvooderdisega, nii nagu ammusel ajal paadikuurid. Betoonist kellatorni kõrgus on 13 meetrit ning tornis kõlab kaks kella. Suurem on valatud mereohvrite mälestuseks ning väiksem tänuks mereõnnetustest pääsemise eest. Kiriku ees asub mälestuskivi parvlaeval Estonia hukkunud 852 inimese nimega.
Raamatukogu kaubanduskeskuses
Viimsi rahvas saab nii kõhu- kui vaimutoidu ühest ja samast kohast. Eesti mõistes unikaalses asukohas, kaubanduskeskuses asuv raamatukogu rabab oma kujunduse, suuruse, avaruse ja võimalustega. Riiulite kaupa lugemist igale maitsele vaheldub aladega, kus saab keskenduda lugemisele, viia läbi sündmusi või eralduda süvenemiseks omaette kabiinidesse. Lisaks on mõeldud palju harrastajatele, raamatukogus on heas mõttes kadedaks tegev muusikatuba, helistuudio, suur saal jm. Samas kaubanduskeskuses asub ka noortekeskus. Selline kõik-oluline-ühes keskus oli tõeliselt kutsuv ja külastajaid jätkus seal õhtuselgi ajal.
3 km² maad ja 3,5 inimest
Nii väike või suur, oleneb kelle vaatenurgast vaadata, on Eesti saartest suuruselt 17. kohal asetsev Aegna saar, kuhu kogu reisiseltskond järgmisel päeval avastusretkele suundus. Linnahalli kailt katamaraanile, 30 minutit sõitu ja kohal olimegi. Avastamist tõesti seal jagus. Meid aitas giid Tõnu, kes jagas lahkelt oma teadmisi Aegnast. Suurimaks üllatuseks, et administratiivses mõttes on Aegna saar Tallinna Kesklinn. Seetõttu on seal ka sissekirjutus nii mõnelgi, et saaks lapsed panna kodulähedasse Kesklinna kooli. Muide, Aegnal ei ole kunagi asunud eraldi kooli, sest selleks puudus lihtsalt vajadus.
Küll on seal praegu ennast leidmas kaks Buddha munka, kes saare kolmest ja poolest elanikust moodustavad enamuse.
Meie retk kulges saare kitsail metsateil ja päevakeskuse rahvas sai kogeda, kuidas ennast üheteistkümnekesi ATV järelkärusse mahutada ja end seejuures ikkagi hästi tunda. Loodusväärtused ja muu avastamisväärne on Aegnal põnev, sestap tuleb ise kohale minna. Nii nagu seda tegid Kõrgessaare päevakeskuse inimesed.
KATRIN KIVIVUORI
Kõrgessaare
päevakeskuse juht
